Tartu ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et maakohus tegi kaalutlusvea, kui jättis eluaegset vangistust kandva Oleg Pjatnitski hoolimata teda iseloomustavatest arvukatest positiivsetest argumentidest tingimisi vabastamata.
Kolleegium asus seisukohale, et Pjatnitski kuriteo asjaolud ei anna eraldivõetuna pärast nii pikaajalist vangistuses viibimist alust arvata, et temast lähtuv retsidiivsusrisk on tingimisi vabastamiseks liiga suur. Üld- ja eripreventsiooni silmas pidades on tema karistuse eesmärgid saavutatud ning kohtu hinnangul ei kujuta ta enam ühiskonnale sellist ohtu, mis tema vabastamise välistaks.
“Kahtlemata on eluaegne vangistus haruldane ja seetõttu on ka selleni viinud kuriteod keskmisest väga erinevad. See aga ei tähenda, et niisugust vangistust kandva kinnipeetava vabastamine on võimalik vaid pigem teoreetiliselt ja et praktikas seda, sama hästi kui mitte kunagi, ette tulla ei saa,” selgitas kohus.
Ringkonnakohtu arvates on väga tõenäoline, et Pjatnitski hoidub edaspidiselt kuritegelikust elust ja asub elama seaduskuulekalt. Kolleegiumi hinnangul on Pjatnitski retsidiivsusrisk madal ja seda kinnitab tema käitumine karistuse kandmise ajal ning asjaolu, et tema hoiakud ja mõttemallid on orienteeritud seadusekuulekusele.
Kohus tõi välja, et 38 vangistuses veedetud aasta jooksul on Pjatnitski suhtes läbi viidud hulgaliselt rehabiliteerivaid tegevusi ja tema käitumine on pärast viimase kuriteo toime panemist 2002. aastast olnud laitmatu. Ta on osalenud tööhõives, läbinud keeleõppe ja arvukaid sotsiaalprogramme, millest iga viimase kui ühe tagasiside on positiivne – ta julgeb avameelest toime pandud kuritegudest rääkida, mõistab nende toime panemise põhjuseid, kahetseb neid siiralt ja soovib oma edaspidise elu elada seaduskuulekalt.
Tingimisi vabastamisega määras kohus Pjatnitskile seitse aastat kestva katseaja ning täiendavad kontrollnõuded, mille kohaselt peab ta elama kindlaks määratud aadressil ja täitma kriminaalhooldaja poolt seatud tingimusi. Lisaks ei tohi Pjatnitski käitumiskontrolli ajal ilma eelneva loata lahkuda Eesti territooriumilt ega tarvitada alkoholi. Pjatnitski on kohustatud osalema ka sotsiaalprogrammis ning esimesed 10 kuud viibib ta elektroonilise valve all. Vabanemise järgselt asub Pjatnitski rehabilitatsioonikeskusesse, et tegeleda kohanemisraskustest tulenevate riskide vähendamisega.
Juhul kui Pjatnitski rikub käitumiskontrolli ja katseaja reegleid, on teda võimalik taas vanglasse eluaegset vangistust kandma saata. Kui aga Pjatnitski paneb toime uue kuriteo, läheb ta möödapääsmatult eluaegset vangistust kandma.
Pjatnitski mõisteti avaliku varguse eest neljaks aastaks vangi toonase ENSV ülemkohtu otsusega 1983. aasta 13. detsembril.
Kaks aastat hiljem mõisteti Pjatnitski süüdi vanglas toimepandud mõrvas, röövimises, vägistamises, oma sugukire ebaloomulikus rahuldamises ja huligaansuses ning karistati 15-aastase vangistusega.
1992. aasta sügisel mõistis ülemkohus Pjatnitski süüdi juba teise kaasvangi mõrvas ja karistas teda surmanuhtlusega.
Presidendi Lennart Meri 1993. aasta 5. märtsi otsusega asendati Pjatnitskile mõistetud surmanuhtlus eluaegse vabadusekaotusega kinnises vanglas.
2002. aasta sügisel mõistis Tallinna linnakohus Pjatnitski süüdi kaasvangile raskete kehavigastuste tekitamises ja karistas teda selle eest üheksa-aastase vangistusega, mis aga loeti kaetuks eluaegse vangistusega.
Pjatnitski karistuse kandmise algust arvestatakse 1983. aasta 12. maist.
