Aprilli keskel Oa tänava sademeveekanalisatsiooni kraavi seinast välja ilmunud inimluustikud on kõige tõenäolisemalt kuulunud meestele, kes kaotasid elu 1704. aastal Tartu piiramise lahingutes.
Seni on päevavalgele tulnud 12 luustikku. Osa neist oli maetud ühishauda viisil, nagu mehi sõjas ikka maetakse. Üks kiht surnuid pannakse peaga ühes suunas ja selili, teine kiht peaga vastassuunas ja kõhuli. Nii mahub ühte hauda kõige rohkem.
Ühishauas olnud meeste jäänused on juba puhastatud, pildistatud ning nende matmise asukoha koordinaadid mõõdistatud. Edasi on luustikud viidud täpsemaiks uuringuiks laborisse. Kahe viimase luustikuga, mis on tulnud välja selle ühishaua kõrval olnud kaksikhauast, tegeles teisipäeval arheoloog Martin Malve, abiks arheoloogiatudengid Lisette Reinvars ja Sander Nuut.
Kraavis olidki hästi vaadeldavad kaks kolpa, ühel koljulagi purunenud. Mõlemal maetul oli nähtaval ka osa roietest, ülejäänud luustik jäi varjule kraavi seina. Ühe luukere kaelale oli langenud kirstukaane põõn. «Jah, nad kõik võivad tõesti olla venelased, kes on oma elu siin jätnud,» ütles Martin Malve. «Aga eks täpsemad andmed tekivad pärast üksikasjalikke uuringuid.»
Siiski on juba selge see, et tegu on 17–25-aastaste noormeestega, sellest annavad tunnistust nende ilusad hambad ja noored, veel kasvujärgus luud ning seegi, et nad on maetud väljapoole linnamüüri kohas, kust piirajad üsna tõenäoliselt linnale tormijooksu alustasid ja kus madin käis.
Põhjasõja ajal oli praeguse Oa tänava kohal tühermaa ning Tartu linna müür asetses praeguse botaanikaaia territooriumil. Ajalooürikutes on sündmuse kohta kirjas, et Tartu piirati sisse 1704. aasta 9. juunil. Järgmistel päevadel langes venelaste suurtükituli linnale mitmest küljest, ka praeguse botaanikaaia sissepääsust veidi jõe poole jäänud Vene värav sai raskeid tabamusi. Linn pidas vastu kuu aega, 14. juuli õhtul marssisid Vene väed linna.
