Praegu toimuv on esimene globaalne kriis, mis on saanud alguse ühisest meediaruumist, mille mõju tervishoiuametnikud ja ka poliitikud ei adunud. Õieti ei adunud keegi, ajakirjanikud kaasa arvatud, kirjutab Indrek Kiisler ERR uudisteportaalis.
Viirused on inimesi ikka saatnud, need on meiega olnud aegade algusest saadik. On olnud hullemaid nakkushaigusi kui COVID-19 ning kindlasti tuleb neid veel ja veel. Miks me jõudsime olukorda, kus üks laialdaselt leviv hingamisteede viirus on seljatanud kogu maailma majanduse, sulgenud riigipiirid ja tekitanud kollektiivse hüsteerialaine?
Iga haigus on ränk ja ennast peab kaitsma. Aga kaitsmise sildi all ei saa asju mõelda suuremaks kui need tegelikult on. Enam ei taheta võtta kuulda terviseametnike või arstide soovitusi, näiteks seda, et masstestimist pole praeguses olukorras mõistlik teha, see ei anna enam midagi seisus, kus see haigus on levinud peaaegu kõikjale.
Tegelikult lahendab olukorra emake loodus, mitte eriolukord. Loodus laseb meil selle viiruse läbi põdeda ja elu edasi elada. Jah, mitte kõigil. Ka see on meie eluvalemitesse sisse kirjutatud. Näiteks on Eestis grippi surnud sel aastal kümme inimest, nende seas üks imik! Praegu on koroonaviiruse tõttu haiglaravile sattunud vaid mõni üksik inimene.
Me kulutame praegu tohutult ressursse looduse tagasipööramise vastu, aga viirust tagasi ei pööra ja me peame sellega lihtsalt edasi elama.
Ma ei arva, et täiesti normaalne tavaelu kohe taastub. Muidugi pole mõtet korraldada Vabaduse väljakul kollektiivseid kallistusringe, aga asjatute piirangute ja hüsteeria vastu peaks küll astuma. Vähemalt küsima, kas see on otstarbekas ja mida me läbi piiravate sammude saavutame?
Kõrvalt vaadates tundub, et käitume nagu autojuhid, kelle sõiduk on seiskunud, mootor väljas, kuid igaks juhuks tallame jõuliselt pidurit edasi. Aga kaua?
Minu meelest tuleb teha põhimõtteline mõttemuutus – me peame keskenduma tupikust välja viivate teede otsimisele.
Siin on paar olulist sõnumit, seda nii poliitikutele kui ka ajakirjanikele. Tegelikult kõikidele inimestele ükskõik millises maailma nurgas.
Praeguses olukorras näitab mehisust hoopis see, kui suudetakse anda asjadele tagasikäik. Mehine on see, kes ütleb, et piiride sulgemine ja kapseldunult oma riigis viirusepuhangu üleelamine pole sentigi targem tegevus, kui seda teha kõik koos.
Pole mõtet raisata inimesi ja raha tegevusele, millel pole eesmärki ega sisu. Praegu peatavad Eesti piiril meie oma piirivalvurid autosid, mis toovad meile kaupa, varuosasid ja ravimeid. Kaupadel ja inimestel on vaja ju liikuda.
Jah, vanemad inimesed tuleb hoida haigusest kõrval, neid tuleb aidata. Kuid ettevõtete ja asutuste sulgemine ei päästa meid koroonaviirusest. Tegelegem majanduse jalgadele aitamisega, see aitab muremõtted viia viiruselt rahale ja sissetulekutele, ka need pole lähikuudel just meeldivad teemad, aga ikkagi on see parem, kui istuda isolatsioonis ja oodata maailma lõppu.
Ehk kokkuvõttes: võtkem jalg seiskunud auto pidurilt!
