Riigiprokuratuur analüüsis koduvägivallajuhtumeid ning leidis, et mõnigi kord sai kokkuleppemenetlustes küsitud põhjendamatult leebe karistus, kirjutab Postimees.
Kogenud riigiprokurör Andrus Ülviste vaatas põhjalikult enam kui 30 mullust koduvägivallajuhtumit. Ta kirjutas prokuratuuri aastaraamatusse: «Kokkuleppemenetluste tõttu olid mõistetud karistused keskmisest määrast märkimisväärselt madalamad seetõttu, et kompromissi saavutamine toob reeglina kaasa süüdistaja olulise järeleandmise karistuses. Kusjuures vahel pole seesugune järeleandmine õigustatud.»
Lihtsamalt öeldes: naisepeksjat karistatakse leebemalt, kui seadus võimaldab, sest tihti minnakse kokkuleppele.
Kurikuulus eksminister Marti Kuusiku juhtum, kus koduvägivallasüüdistus lahendatakse pika kohtuvaidlusega, on üliharuldane. Ülviste tõi näiteks juhtumi Põlvast, kus mees peksis korduvalt ratastoolis naist. Lõi kaitsetut elukaaslast jalaga näkku, seejuures oli naisel imik süles. Teisel korral kägistas, tekitades silmanähtavaid vigastusi. Kui naine mehe maha jättis, järgnesid ähvardused. «Ahju lähed koos oma uue mehega, pean ikka sinna tulema,» kirjutas koduvägivallatseja. Ähvardamise ja peksmise eest mõisteti mehele liitkaristuseks tingimisi aastane vangistus aastase katseajaga. Tingimisi karistusega käitumiskontrolli ei kaasnenud. Aastane katseaeg on minimaalne.
Kuid prokuröril ei ole karistuse osas otsustusõigust ainsana, kohus peab ka sellised otsused kinnitama. Postimehega vestelnud Harju maakohtunik selgitas, et tema on enamjaolt sellised kokkulepped tagasi saatnud, ses rääkima. Või ei taha,» selgitab kohtunik.
Üldjuhul võetakse karistuse küsimisel karistusseadustikust keskmine määr – lähisuhtevägivalla puhul 2,5 aastat vangistust. Sinna hakatakse asjaolude põhjal karistusaega liitma või sellest lahutama. Paistab aga, et perevägivallatsejate karistuspraktikas käibki ainult lahutamine, sest üle 2,5-aastane karistus on haruldane.
Ülviste vaadeldud perioodil oli keskmine karistus üks aasta ja siia hulka kuuluvad ka korduvrikkujad.
Riigiprokurör Karin Talviste selgitab aga, et karistamine kui selline ei olegi ju eesmärk. «Ei ole kunagi kaht ühesugust koduvägivallajuhtumit. Me ei lahenda vägivallaepisoode, vaid lahendame perekonna lugu. Karistamine, eelkõige vanglakaristus, ei pruugi olla siin kaugeltki kõige tõhusam lahendus.»
Talviste astus riigiprokuröri ametisse veidi üle kuu tagasi. Tema ülesanne on teha kõik, et ohvrite kannatusi kriminaalmenetlustes leevendada. Ta ise on ringkonnaprokurörina koduvägivalda omajagu näinud. Teinud tööd niiöelda rindel.
«Ma ei oleks selle järeldusega enam päris nõus,» ütleb ta. Vastne riigiprokurör usub, et eelmise aasta perevägivallajuhtumeid kajastanud käsitlusest on piisavalt aega möödas, et menetluspraktika on muutunud. «Ütlen üsna julgelt, et asjad on praegu juba teistmoodi.»
Ülviste arvamust mööda oleks ilmselt vaja uut analüüsi, et teada täit tõde.
Riigikogu lähisuhtevägivalla ohvrite toetusrühma juht Liina Kersna räägib, et keskmiselt laseb ohver end lüüa 33 korda, enne kui kuhugi pöördub. «Ilmselgelt on nad menetluse hetkeks mentaalselt katki ega suuda sellises olukorras oma õiguste eest seista,» ütleb ta.
Vägivallatseva mehe karm karistamine võib karistada ka ohvrit, kuna naine ja lapsed võivad olla süüdistatavast majanduslikult sõltuvad. Kersna arvamust mööda tuleks investeerida palju rohkem ohvri abistamisesse, et see poleks enam argument. «On riike, kus ohvrile pakutakse elamispinda, ka materiaalset toetust, et inimene saaks jalad alla. Sellised variandid on tegelikult võimalikud, et inimesed vägivallatsejast sõltumisest välja aidata. Meil aga ei ole see tavaks,» räägib ta.
«Emeriitprofessor Ene Tiit on kokku arvutanud, et perevägivalla hind ühiskonnale on 116 miljonit eurot aastas,» ütleb ta. «Võrdluseks – praegu anname naiste varjupaikadele miljon eurot.”
