Tallinna ringkonnakohtu otsuse järgi tuleb kriminaaluurimine, et selgitada, mis asjaoludel on Danske rahapesukaasuse kohtueelsel uurimisel lekkinud andmed avalikkuse ette.
Tallinna Ringkonnakohus rahuldas vandeadvokaat Martin Hirvoja kaebuse riigiprokuratuuri poolt Danske rahapesuasjas lekitamises kriminaalmenetluse mittealustamise peale, tühistas riigiprokuratuuri määruse ning kohustas riigiprokuratuuri läbi viima kriminaalmenetlust kuriteo uurimiseks.
Martin Hirvoja esitas mullu septembris teatavaks saanud lekitamiskuriteo uurimiseks avalduse juba eelmise aasta sügisel, kuid riigiprokuratuur keeldus uurimise alustamisest. Seejärel kaebas ta otsuse edasi kõrgemalseisvale prokurörile, kuid ka edasikaebuse jättis riigiprokuratuur rahuldamata. Seejärel esitas Hirvoja kaebuse Tallinna ringkonnakohtule, kes riigiprokuratuuri määruse tühistas ja kaebuse rahuldas, kohustades prokuratuuri läbi viima kriminaalmenetlust karistusseadustiku paragrahv järgi, mis käsitleb eriliiki isikuandmete, süüteo toimepanemise või selle ohvriks langemise andmete ebaseaduslikku avaldamist. Nimetatud kuriteokoosseis näeb karistusena ette rahalise karistuse või vangistuse.
Ringkonnakohtu määrus on lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele. Samuti on ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks prokuratuurile kõnealuses kriminaalmenetluses kohustuslikud.
“Kriminaalmenetlus on tänaseks küll lõpuks alustatud, kuid olen mõõdukalt skeptiline, kas prokuratuur suudab või tahab selgitada välja tõde, milline prokuratuuri poolt Eestis või väljaspool Eestit kaasatud ametiisik kuriteo toime pani,” märkis Hirvoja.
“Et prokuratuur kahtlustab Danske asjas isikuid rahapesu hoolsusmeetmete puudulikus kohaldamises, peaks ta samavõrra hoolsalt uurima ka tahtliku lekitamiskuriteo toimepanemist, mille võis toime panna ka keegi õiguskaitseorganite endi ridadest. Prokuratuur peaks võrdselt kaitsma kõikide inimeste õigusi. Samuti ei saa normaalseks pidada seda, et ilmselge lekitamiskuriteo kannatanu pidi läbima kõik edasikaebamise astmed, et prokuratuur lõpuks kriminaalmenetluse läbi viiks,” lisas Hirvoja.
Kas vandeadvokaat Martin Hirvoja kaitsealune, käesolevas kriminaalasjas kannatanu Mihhail Murnikov esitab ka kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõude, selgub edasise menetluse käigus. Kohtueelne uurimine alles käib ning praeguseks ei ole teada, kas üldse on olemas rahapesukuritegu või selle eelduseks olev eelkuritegu, samas ka hilisem võimalik menetluse lõpetamine või õigeksmõistmine ei kõrvalda lekitamiskuriteoga inimesele juba tekitatud mainekahju. Samuti ei ole välistatud, et ka ülejäänud 10 Danske rahapesuasjas kahtlustatavat taotlevad enda kaasamist käesolevasse kriminaalmenetlusse kannatanutena ning ka kahju hüvitamist, sest ka nende õigust süütuse presumptsioonile ning ausale ja õiglasele kohtupidamisele võidi lekitamiskuriteoga kahjustada.
Kohtueelse uurimise andmete lekitamine enne toimiku kättesaadavaks tegemist kahtlustatavatele ja nende kaitsjatele on Hirvoja hinnangul Eestis aastakümneid kestnud krooniline probleem. Juba aastal 2003 juhtis riigikohtu esimees Uno Lõhmus tähelepanu, et politseiline omakasuline lekitamispraktika tõsiselt kahjustab õigusriiklikku kriminaalmenetlust.
“Seni pole avalikkusele teatavaks saanud, et mõnes sellises lekitamiskuriteos oleks üldse süüdlased välja selgitatud. Näiteks lubati lekitajad tuvastada niinimetatud maadevahetuse asjas, samuti Savisaare kriminaalasjas. Hiljuti juhtis vandeadvokaat Indrek Leppik oma Postimehes avaldatud arvamusartiklis “Reegliteta meediasõda Savisaare protsessis” tähelepanu, et ka tema kliendi Aivar Tuulbergi kohta lekitati uurimise andmeid, isik mõisteti küll hiljem õigeks, kuid pöördumatu kahju oli inimesele lekitamisega juba tekitatud. Tegemist ei ole seega üksikjuhtumiga, vaid süsteemse probleemiga, mille tõttu on tervikuna kahtluse all Eestis täidesaatva riigivõimu poolt läbiviidavate kriminaalmenetluste vastavus õigusriigi põhimõtetele,” märkis Hirvoja.
