Aasta algus on aeg, mil tehakse eelmisest aastast kokkuvõtteid, kuid ühtlasi ka prognoose uueks aastaks. Mida siis oodata või karta?
Olles mitukümmend aastat vaadanud finantsmaailmas toimuvat, seda küll õnneks ise süsteemi liikmeks olemata, sest süsteemis olles ei ole kunagi võimalik näha tervikpilti, nii nagu silm ei näe kunagi end vahetult ise, jälgin ma aeg-ajalt seda, mida siis finantsvõlurid maailma kohta arvavad. Üldine arvamus on ühene – börsidele on tulemas hea aasta ja isegi JP Morgan räägib võimalusest, et Bitcoini hind ületab 100 000 eurot. Arvatakse et suurt inflatsiooni, rääkimata hüperinflatsioonist ei tule, ning rahatrükk kajastub eelkõige aktsiate ja kinnisvara hindade tõusus. Üldreeglina on ennustused umbes sellised. Ja ega see väga vale olegi.
Kuid lugedes neid ennustusi jäin ma mõttesse ning mõtted liikusid faktidele ja tähendustele ning nende erinevusele. Kuigi see ei ole veel fakt, et aktsiahinnad jätkavad tõusu ja bitcoinil koos kinnisvaraga seisavad ees uued rekordid, liigitan ma need võimalused siiski eelkõige sündmuste kui tähenduste alla. Kuid mis on nende võimalike sündmuste tähendus. Paraku seda ma nendest analüüsidest leidnud ei ole. Lugedes mõttekäiku, et aktsiad tõusevad siis tundub see eelkõige positiivne, see oleks justkui sünonüüm sõnadele, et elu läheb paremaks. Tegemist oleks justkui õpiku näitega positiivsest mõtlemisest – kõigele mis toimub tuleb otsida positiivset tähendust. Ja vastupidine mõte, et aktsiahinna tõus on negatiivne ning inimkonnale suures pildis kahjulik ja ohtlik, tundub olevat absurdne ja seda saab mõelda ainult inimene, kes majandusest midagi ei jaga ehk on lühidalt öeldes loll või pime.
Aga vaataks neid protsesse, mis ilmselt aset leiavad natuke lähemalt. Nimelt ei ole vaja toimuvat vaadata üksikute eraldiseisvate sündmustena, vaid suurema protsessina. Ja eelkõige on tegu protsessiga, kus majandus on kriisis ja kriisi sümptomite leevendamiseks (mitte lahendamiseks) on kasutusele võetud tablett, mille nimi on rahatrükk koos oma sünonüümidega olgu selleks toetuspakett või võlaprogramm. Rahatrükk tähendab aga seda et liikvele tuleb raha, kuid mitte samavõrra kaupu. Rahatrükk saabki siis olema nii aktsia, kui Bitcoini hinna tõusu põhjuseks. Ehk teiste sõnadega – aktsiatõus ei tähenda seda, et firmad töötavad edukamalt ja toodavad rohkem ning odavamalt, vaid seda, et süsteemi tulnud raha otsib väljundit ja kõige likviidsem turg, ehk aktsiaturg on selle esimene valik. Ka Bitcoini hinna kasv ei tähenda seda, et järjest rohkem inimesi arvaks, et Bitcoin on tuleviku raha ja varsti hakkame sellega arveldama, vaid eelkõige seda, et suured mängurid (fondid ja pangad) otsivad lisandunud rahale rakendust mis toob kaasa hinna kasvu mida näevad siis tavainimesed kes siis samuti soovivad sellest tõusust osa saada et siis õigel hetkel Bitcoin maha müüa. Keegi ei soeta Bitcoini selleks, et sellega tulevikus arveldada, vaid ikka selleks, et see veel kallimalt maha müüa. Majanduses nimetatakse seda suurema lolli teooriaks. Eeldatakse, et alati on keegi suurem loll, kes sinu aktsia või coini ära ostab ja sina ise see kõige suurem loll kindlasti ei ole.
Selle mõtiskluse eesmärk ei ole öelda et aktsia või Bitcoini ostmine hinnatõusu eesmärgil oleks vale, vaid eelkõige on mu eesmärk iseenda jaoks võimalikult täpselt lahti mõtestada kogu protsess ja selle tähendus. Et kas aktsiahindade tõus tähendab ka seda, et elu läheb paremaks, või on äkki hoopis vastupidi? Teatavasti eitame me seda, mis meie mõtetega kokku ei käi ja lõpetame selle suunalise ebameeldiva pinget tekitava mõtte, mõne väitega mis annab meile sisemise rahu, kuid mis muidugi on objektiivsest maailma tajust väga kaugel.
Toon ühe näite. Kui inimene ostis Bitcoini 15 000 dollariga ja müüs seda 30 000 dollariga sai ta 15 000 kasumit. Kõik on ok. Kuid mida arvata selgest ja intellektuaalselt arusaadavast tõest ja mõttekäigust – Kui keegi saab raha ilma tööd tegemata ja reaalset väärtust loomata, siis on alati keegi, kes teeb tööd ja loob reaalset väärtust, selle eest raha saamata – lihtsalt ühendatud anumate põhimõte töötab nii. Mida sellest arvata? Ilmselt on siin igal ühel oma arvamus, alates sellest et, „maailm lihtsalt toimib nii“, et „ega mina seda süsteemi loonud“ kuni selleni et „kõik selles ümberjagamise protsessis toimub vabatahtlikult“. Kõigil oma loogika ja põhjendused, mõni võib-olla vihastab ka. Ühine on aga neil kõigil see ,et need mõtisklused on suunatud vaigistama sisemist ärevust mis on tingitud tundmusest, et midagi ei ole nagu õige. Aga õige ei ole see, et sisemas peame me end kõik headeks ja õiglasteks inimesteks, kuid selle väite üle pikemalt mõtiskledes võib aru saada, et võib olla me ei tunnista endale täit tõde. Tegelikult suudab igaüks kujutada end Hiina massitööliseks, kes peab ära elama imeväikese palgaga ja kelle tooteid me kasutama, ning iga selge mõtlemisega inimene saab ka aru, et kui tema oleks see hiinlane, siis ta mõte oleks kindlasti praegusest erinev.
Kuid veel kord – selle kirjutise eesmärk ei ole anda hinnanguid – maailm tõesti on hetkel nii ja kui see Bangladeshi tööline kes praegu särke teeb, saaks aktsiate abil õhust raha teha ja oma varanduslikku seisu parandada, siis kindlasti ta samuti teeks seda. Tal lihtsalt pole raha Bitcoini ostmiseks.
Kirjutise eesmärk on pigem vaadelda kuidas kõik on kõigega seoses ja mismoodi me osa infost enda eest peidame. Nii et esimene järeldus järgmise aasta kohta on see, et rahatrüki tulemuseks ei ole mitte kriisist väljumine, vaid ebavõrduse kasv ja rikaste muutumine rikkamaks ja vaeste muutumine vaesemaks. See muutus ei ole muidugi kellegi eesmärk, vaid kollektiivse aru ja otsustuse tulemus. Kui siit edasi minna, siis järgmine järeldus on see, et inimesed tajuvad ja näevad seda. Raske on kaasa elada ja rõõmu tunda Elon Muski või Jeff Bezosi vara suurenemisele kümnete ja kümnete miljardite võrra. Siit aga kasvab rahuolematus ja pinge ehk teaduslikumalt väljendudes – sotsiaalse ebavõrduse kasv kutsub esile rahvarahutused. See on protsess, mida näeme juba praegu kogu maailmas – alates Valgevenest ja Prantsusmaast kuni Peruu ja USA-ni välja. On ammutuntud tõde, et kui firma kasvab ja teenib kasumit, siis ei lähe aktsionärid tülli, piisab aga sellest, et raha enam ei tule ja kohe on kuri karjas ja jama majas. Sama on maailma tasandil. On teada, et reaalmajanduse kasv on kogu inimkonda arvestades juba ammu peatunud ja keskmine sissetulek ja ostujõud ühe inimese kohta vähenenud. See on ka peamine taustsüsteem, miks inimesed USAs on tänavatel. Tegu pole mitte rünnakuga demokraatiale või sooviga saada just endale sobiv president, vaid eelkõige sisemise ärevusega, mis on kanaliseerunud poliitikasse. Ärevuse alus on aga elatustaseme ja sissetulekuste langus. Kui nüüd pöörduda järgmise aasta majandussündmuste tähenduse juurde siis Bitcoini hinna tõus ja aktsiahindade kasv tähendavad rahutuste ja vägivaldsete kokkupõrgete kasvu maailmas. See lihtsalt kaasneb praeguse olukorraga. Edasised protsessid on veel hetkel kaugemal ja udusemad kuid ajaloos on masside liikumisega kaasnenud ka poliitilise ja sotsiaalse süsteemi kokku kukkumine, kuid ärme rutta sündmustest ette. Alati on olemas ka positiivseid stsenaariume.
Mis puutub tähendustesse siis toon välja ka termini „kriis“ sügavama tähenduse. Majanduses tähendab kriis olukorda, mida peaks justkui vältima ja kust kiiresti väljuma. Ka haigus on justkui kriis, mida on vaja kiiresti ravida ja siis normaalsusesse tagasi pöörduda. Tegelikult tähendab kriis, et midagi on eelnevates protsessides olnud valesti ja kriisi eesmärk on süsteemi korrastada ja anda võimalus nii-öelda tervenemiseks. Palavik ei ole mitte haigus vaid organismi katse haigustekitajaid kuumusega hävitada, see on isereguleeruva protsessi üks osa, ehk võib isegi öelda, et palavik tähendab, et organism on asunud end tervendama. Palavik tähendab tervenemisprotsessi käivitumist. Sama kehtib ka majanduses – kriis tähendab seda, et süsteemis on vead (neid ma ei hakka lahti kirjutama, olen seda teemat põhjalikult lahanud oma äsja ilmunud raamatus „Jalutuskäik raha alkeemiasse“) ja kriisi eesmärk on meid sundida neid vigu parandama. Majanduses on paraku aga nii, et iga järgnev abipakett viib meid sügavamale sohu ja kriis suureneb. Ning mida suuremaks muutub õhupall, seda suurem on ka pauk kui ta lõhkeb. Ehk kui vaadata tähendusi veelgi sügavamalt, siis majandusmulli lõhkemine ei ole probleem vaid hoopis lahendus, see on justkui mädapaise, alles seda avades, saab hakata tervenema.
Kokkuvõtteks aga ütlen et ära võta minu juttu mingi absoluutse tõena, mida sa muide niikuinii ei tee, aga kui see kirjutis sulle midagi andis, siis mul on hea meel. Muideks, eelkõige kirjutatakse iseendale. Nii nagu kirjanikud on seda öelnud – „ma ei kirjuta selleks et teada anda, mida ma tean, vaid selleks et ise midagi endast uut teada saada“. Ka mina sain seda lugu kirjutades enda jaoks sügavamalt selgeks selle, mis on faktide ja tähenduse erinevus.
