Koroonakriis on mõjutanud oluliselt majanduse igapäevast toimimist, kuid pakub Eestile ka võimalusi majandusarenguks, kirjutab Arenguseire Keskuse blogis majandusekspert ja ettevõtja Raivo Vare.
“Eesti pole nii rikas, et saaks lubada endal lasta kriisijärgset majanduskasvu raisku minna. Selleks on vaja teada või oletada kriisijärgseid arengusuundumusi. Muudatused toimuvad nagunii, võidavad aga need, kes näevad ja oskavad suundumusi esimeste hulgas ära kasutada,” kirjutab Vare keskuse blogis ja toob välja seitse soovitust, mis aitaksid Eestil koroonajärgses maailmas konkurentsis püsida:
1) Parandada kvalitatiivset osalemist rahvusvahelistes tarneahelates.
Pandeemia mõjul toimunud muudatused maailmamajanduses annavad võimaluse parandada ja kvalitatiivselt arendada Eesti positsiooni rahvusvahelistes tarneahelates. Selle saavutamiseks peame tegema tegema igal tasandil kõik endast oleneva. Peame kasvatama mastaapi ja haaret, kuna Euroopa tootmist varustavad keerulised väärtusahelad on olnud haavatavad ja saanud kriisis ka kõvasti pihta.
Euroopa firmade lähenemises on nüüd tugevnemas nii trend teatud väärtusahela etappide tagasitoomiseks (reshoring) või uute partnerite otsimiseks senisest lähemalt (nearshoring) kui ka rohkemate tarnijate omamiseks või suuremate laovarude hoidmiseks lähipiirkonnas. See toob senisest tugevama regionaalse tootmisliku klasterdumise ning tarneahelate lühendamiseks vajaliku logistilise puhvri tekke Euroopas, eriti Põhjala piirkonnas, mille serval Eestigi asub. Seda suundumust peaks nii riik kui ettevõtted koordineeritult enam kasutama ja sellesse enam investeerima.
2) Kasutada Brexitit majandusarengu kiirendamiseks ja investeeringute toomiseks Eestisse.
Hoolimata raskest lahutusest pakub võimalusi ka paljuräägitud Brexit. Isegi suhteliselt normaalse kaubandusleppe viimasel hetkel allkirjastamine ei muuda tõsiasja, et Suurbritannia ettevõtete juurdepääs Euroopa Liidu turule siiski kannatab – näiteks seoses kasvava bürokraatiaga, mida me hetkel juba ka näeme. Eestile pakub see võimaluse meelitada siia Suurbritannia Euroopa Liidu turule orienteeritud üksuseid lähima paari aasta jooksul, kui kriisi ja Brexiti valule alles otsitakse leevendust. Saame oma tugevustest pakkuda mugavat ja lihtsat asjaajamist, näiteks e-residentsuse programmi toel läbi Eesti lihtsamat asjaajamist Euroopa Liidu turgudel tegutsemisel või otseinvesteeringuid Eestisse. See on riigivõimu teha, sest nii koordinatsioon kui ka regulatsioon on tema kätes. Väljaspool majanduskoostööd on olenemata Brexitist oluline Suurbritannia osa NATO raames julgeoleku tagamisel Läänemere piirkonnas.
3) Süvendada majanduskoostööd mullu 20. novembril loodud maailma suurima vabakaubandusahelaga RCEP.
See hõlmab ligi 30 protsenti maailma rahvastikust ja majandusmahust. Vabakaubandusahelaga ühinesid 15 riiki: Austraalia, Brunei, Kambodža, Hiina, Indoneesia, Jaapan, Lõuna-Korea, Laos, Malaisia, Myanmar, Uus-Meremaa, Filipiinid, Tai, Singapur ja Vietnam.
Arvestades RCEP-lepingu riikide üha kasvavat, kriisis eriti nähtavaks muutunud tähtsust, tuleks Eestil teha rohkem jõupingutusi selle osalistega majandussuhete, kaubavahetuse ja investeeringute meelitamise alase koostöö osas. Arvestades maailmas teravnenud vastandumist Lääne ja Hiina vahel oleks viimase osalusel tekkiva suure vabakaubandusala teiste riikidega koostöö kaudu võimalik ka poliitiliselt mugavamalt liikuda prognooside järgi juba 2028. aastal maailma absoluutselt suurimaks majanduseks saava Hiinaga majanduskoostöö laiendamise suunas.
4) Tihendada majanduskoostööd lähiregiooni riikide ja Lääne juhtivate suurriikidega.
Arvestades kõiki asjaolusid ja naaberriigi Venemaa arenguprognoose, pole ka kriisijärgsete aastate jooksul põhjust eeldada suuremaid muutusi senises poliitilises ja majanduslikus keskkonnas ning Eesti ja Venemaa vaheliste suhete raamistikus. Seetõttu tasub pöörata enam tähelepanu kõikvõimalike mitmepoolsete formaatide ärakasutamisele ja pigem teiste lähiregiooni riikide ning juhtivate Lääne suurriikidega majandusliku koostöö jätkuvale tihendamisele.
5) Kasvatada majanduse digitaliseeritust ja automatiseeritust, parandada oluliselt selleks vajaliku tööjõu kättesaadavust – seda nii koolitustellimuste kui ka välistööjõu toel.
Eesti joaks on suured võimalused seotud kriisi ajal maailmas järsult kiirenema hakanud digitaliseerimise ja automatiseerimisega. Vaatamata digiriigi kuvandile, kuulume majanduse digitaliseerimise ja automatiseerimises osas tegelikult paraku Euroopa keskmike hulka. Seda nii taristu kui ka laiemalt majandustegevuse digitaliseerimise ja automatiseerimise osas.
Kui esmapilgul tundub see heaks võimaluseks kasvavate tööjõukuludega toimetulemiseks, siis tegelikult on majanduse digitaliseerimine üheks eeltingimuseks kõrgema lisandväärtusega majandustegevuse arenguks ning jõukuse kasvule ühiskonnas, et murda läbi keskmise sissetulekuga ühiskondade klaaslaest.
Võtmetähtsusega on korraliku ettevalmistusega spetsialistide olemasolu ja kohene hädavajadus nende koolitamiseks või mujalt Eestisse meelitamiseks. Tööjõupuudust lahendamata on Eestil raske saada osa digitaalteenuste turgude kasvamisest.
6) Kasutada euroliidu rohepööret Eesti majandusarengu mootorina.
Kuivõrd Euroopa Liidu pikaajalises visioonis on rohepööre kesksel kohal nii poliitilise kui majandusliku peaeesmärgina, siis on see paratamatult ka Eesti fookuses. Rohepööre toob kaasa suuri muutusi energiasüsteemides ja transpordis, aga ka töötlevas töötuses ja üha enam põllumajanduses. See muudab majanduse toorme- ja kütusevajadust kohati üpris dramaatiliselt. Eesti puhul on rohepöördel eriti suur mõju seoses regionaalspetsiifilise põlevkivisektori kokkutõmbamisega. Põhiliseks küsimuseks saab, kuidas stimuleerida majandusstruktuuri teisenemiseks vajalikke investeeringuid ja tagada võimalikult pehme ning kadusid minimeeriv üleminek uutesse tingimustesse. Eesti jaoks on otsustava tähendusega lähimad 4–5 aastat, mille jooksul pannakse reaalne alus rohepöörde eesmärkide täitmiseks.
7) Eesti positsioonide kindlustamiseks rahvusvahelises tööjaotuses võimestada tänaseid tugevaid majandusharusid – näiteks puidutööstust, IT-d ja finantssektorit.
Nii on traditsiooniliselt tugevas puidutööstuses vaja järgmist kvalitatiivset pööret – näiteks puidukeemia, puidupõhised materjalid ehituses ja pakendimajanduses ning tarbekaupade tootmises. Finantssektoris annavad tooni juba täna mitmed Eesti päritolu rahvusvahelise haarde saavutanud online-teenuste ja finantstehnoloogia ettevõtted.
Täiesti uued horisondid avanevad seoses asjade interneti arenguga ning suurandmetele tähenduse loomise ja vastavate teenuste globaalse pakkumisega. Eesti kui start-up nation’i rahvusvaheline imagoloogiline eelis tuleb veelgi paremini ära kasutada investeerimisvõimaluste leidmiseks kogu maailmast.
Eesti oma üpris arenenud elektroonika- ja elektriseadmete tootmisega on seni tegelenud valdavalt allhankega. Pandeemia tulemusel realiseerunud tarneriskide tõttu otsitakse Lääne-riikides võimalusi tarneahelate lühendamiseks ja tehnoloogilisteks uuendusteks. See võib pakkuda Eesti elektroonikasektorile kasvuvõimaluse, võib-olla isegi võimaluse mingis ulatuses lõpptoodangu tootmisele ülemineku alustamiseks.
Toodud seitse suunda tunduvad olevat need, kus tuleb viivitamatult tegutseda vaatamata jätkuvale pandeemiast tingitud kriisile ja kus just varajane start võiks anda Eesti majandusele tugevad eelised.
Vaistlikult tegutsetakse ikkagi jooksvate probleemide rägastikuga, kuid kriisi lõpu ootamine võib juhatada Eesti lõksu – kui kui kriis kord läbi saab, pole me uues võidujooksus juba rajal, isegi mitte madalstardis, vaid alles hakkame alles piidlema stardipakke, millelt mitmed on juba startinud.
