Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi vanemteaduri Aveliina Helmi sõnul näitavad tänased keskkonnavaldkonna trendid, et Eesti ei arene inim- ja loodussõbraliku põhjamaa suunas.
“Mitmed Eesti keskkonna- ja looduskasutuse valdkondade näitajad asetavad meid Euroopa keskmisest madalamale tasemele ning nii mõnigi indikaator teeb kiiret vähikäiku,” ütles Helm BNS-ile. “Samas ei ole seda eesti elanike seas piisavalt teadvustatud ning püsib usk Eesti looduse heasse ja justkui äravalitud seisundisse. Seda ebakõla tegelikkuse ja teadlikkuse vahel näitas ka viimane inimarengu aruanne, mis toob välja, et hiljutine tõus inimarengu sotsiaalsetes näitajates on saavutatud ebaproportsionaalselt kõrge ökoloogilise hinnaga.”
Helmi sõnul usutakse sellesse, et Eesti loodus on erakordne, et Eesti keskkond on puhas ja et loodushoid on eestlase genotüüpi kodeeritud.
“Usk vankumatult suurepärases seisus olevasse looduskeskkonda on nii laialt levinud, sealhulgas poliitikakujundajate seas, et see on saamas takistuseks keskkonnaalaste ülesannete lahendamisel ja ka tervislikku elukeskkonda pakkuva ruumi kujundamisel,” märkis Helm.
Tema hinnangul on keeruline argumenteerida loodussäästliku metsanduse, põllumajanduse ning linnaruumi keskkonna- ja inimsõbraliku planeerimise vajalikkuse üle olukorras, kus valitseb faktidega vastuolus olev veendumus, et suur osa Eesti metsadest on puutumatud põlislaaned, Eesti muld ja põhjavesi suurepärases seisus ning et ebaproportsionaalselt suur osa Eestist on kaitse all.
Samal ajal on kaitstavaid maa-alasid Eestis vähem kui teistes Euroopa riikides, vanuseliselt struktuurilt metsad noorenevad ning loodusmetsi on metsamaast vaid 2 protsenti, pestitsiidijääkide kogused põhja- ja pinnavees ning põllumuldades kasvavad ning põllumajandusmaastikud lihtsustuvad, valglinnastumist ei ole oskuslikult suunatud ning ökosüsteemide suhtelise seisundi mõõdikuna kasutatava keskkonnaalase tulemuslikkuse indeksi alusel on Eesti kümne aastaga langenud maailmas 26. kohalt 48. kohale. Suurimat vähikäiku on seejuures teinud ökosüsteemide elujõulisuse indeks, kus Eesti on viimase kümne aastaga langenud 7. kohalt 59. kohale.
“Need ja paljud teised näitajad ei viita, et me liigume väikese loodus- ja inimsõbraliku põhjamaa poole. Midagi on viltu selles, kuidas me oma kodumaad näeme ja kuidas tema käsi tegelikult käib,” ütles Helm.
