Transparency Internationali neljapäeval avaldatud 2019. aasta korruptsioonitaju indeksi arvestuses on Eesti eelmise aastaga võrreldes tulemust parandanud ühe punkti võrra, jäädes 74 punktiga 180 riigi arvestuses siiski endiselt 18. kohale.
„See, et Eesti asetseb esikahekümnes, peegeldab tehtud töö tõhusust. Vahe kõige korruptsioonivabamateks hinnatud riikidega on aga siiski märgatav ning tippu jõudmiseks tuleb meil vaeva näha nii seadusandluse kui ühiskondlike väärtuste muutmisega. Kindlasti tasub meedias tähelepanu püüdvate rahapesujuhtumite taustal meeles hoida, et korruptsioonitaju indeks ei kajasta erasektoris toimuvat,“ kommenteeris tulemusi ühingu Korruptsioonivaba Eesti tegevjuht Carina Paju.
Korruptsioonitaju indeks hindab korruptsiooni taset avalikus sektoris ja poliitika kujundamises, tajutuna välisekspertide ja äriringkondade poolt. Tulemused esitatakse skaalal 0 kuni 100, kus 0 on viide kõrgele ning 100 madalale korruptsioonitasemele.
180 riigi lõikes on korruptsioonitaju indeksi keskmine tulemus vaid 43 punkti, kusjuures kaks kolmandikku riikidest jäävad alla 50 punkti piiri. 2012. aastast on vaid 22 riiki statistilises mõttes oluliselt paranenud, sealhulgas ka Eesti.
Indeksi tipus on taaskord Taani, Uus-Meremaa ja Soome. Lõunanaaber Läti langes eelmise aastaga võrreldes kolm kohta, paiknedes 2019. arvestuses 41. kohal. Venemaa paigutub 28 punktiga 137. kohale.
Korruptsioonitaju indeksi arvestuses on enam kui kahes kolmandikus maailma riikides, sealhulgas mitmetes kõrgelt arenenud majandusega riikides korruptsioonivastaste pingutuste kiuste toimumas stagneerumine või isegi tagasiminek.
„Eesti tulemus viitab sellele, et meie institutsioonid on endiselt sõltumatud ja iseseisvad. Rahvusvahelisest kogemusest näeme aga, et õigusriiklus ja võimude lahusus pole vaid sõnakõlksud, vaid demokraatia haprad alustalad. Riikides, kus rünnaku alla on sattunud õiguskaitseasutuste ning ametnikkonna iseseisvus ja apoliitilisus, tõuseb hüppeliselt ka korruptsioonioht. Näiteks on Poola eelmise aastaga võrreldes indeksi arvestuses 36. kohalt langenud 41. kohale ning Ungari 64. kohalt 70. kohale,“ selgitas Carina Paju.
„Õigusriikluse puudustele viitavaid ohumärke tuleb äärmiselt tõsiselt võtta. Küll aga on viimasel ajal viidatud kohtusüsteemi ning uurimisasutuste kallutatusele, kusjuures tõendid ja põhjendused on seejuures puudulikud. See aga õõnestab usaldust riigi vastu ning sellist käitumist tuleks igal juhul vältida.“
„Kindlasti käib õigusriikluse tagamise juurde rikkumistest teavitajate ehk vihjeandjate kaitse. 2021. aasta detsembriks peab Eesti oma õigusesse kohaldama Euroopa Liidu samateemalise direktiivi. Seisame KVE-ga ülevõtmise perioodil selle eest, et vihjeandjate kui korruptsioonist, pettusest ja teistest rikkumistest teavitajate õigused saaksid igakülgselt tagatud,“ lisas Paju.
Korruptsioonitaju indeksi tulemuste võrdlev analüüs näitab, et riikides, kus V-Dem (Varieties for Democracy) analüüsi põhjal on kaasamisprotsessid avatud ja läbipaistvad, on korruptsioonitaju indeksi tulemus keskmiselt 61 punkti. Riikides, kus seadusloome on piiratud ja erinevate huvirühmadega ei konsulteerita, on indeksi tulemus keskmiselt vaid 32 punkti.
„Mida laiapõhjalisem ja ligipääsetavam on seadusloome kaasamisprotsess, seda paremini suudetakse kontrollida korruptsiooni. Eestil on aeg välja töötada asutusteülene huvirühmadega suhtlemise kord, mis defineeriks lobitöö piirid ning aitaks samal ajal kaasa aina süsteemsemale ja aktiivsemale kaasamisele terve protsessi jooksul. Lobi on demokraatia loomulik osa, kuid see peab toimima eetilistes piirides. KVE jaoks on kindlasti oluline, et kohtumised avalikustataks ning tehtud otsuseid osataks selgelt ja arusaadavalt põhjendada,“ kommenteeris ühingu tegevjuht.
Analüüs näitab ka, et mida sõltumatum on erakondade ja valimiskampaaniate rahastamine kitsastest ärihuvidest, seda enam on riigid võimelised korruptsiooni tõrjuma. 60 protsenti riikidest, mis on alates 2012. aastast oluliselt paranenud, on tegelenud ka erakondade rahastamise regulatsioonide tugevdamisega.
„Erakondade rahastamine on rahvusvahelises võrdluses Eestis kindlasti läbipaistev. Küll aga tõi juba 2015. aastal ODIHRi valimisvaatluse raport välja, et erakondade rahastamise järelevalve komisjoni (ERJK) mandaati tuleks tugevdada. Komisjonil puudub hetkel volitus iseseisvalt võimalikke rikkumisi uurida – juhtumid tuleb edastada politseile ning see pikendab nii uurimisperioodi kui ka osutub probleemiks otsuste täideviimisel. Lisaks pole kolmandad osapooled kohustatud kampaania kulusid esitama,“ tõi Paju välja.
„Lobitöö selgem määratlemine ning huvirühmadega kohtumiste avalikustamine aitaks kaasa ka poliitikaid mõjutavate kitsaste erahuvide ning poliitiliste annetuste vahelisele seoste loomisele. Poliitikate ostmine või annetuste kaudu erahuvidele sobivas suunas mõjutamine kahjustab sarnaselt õigusriikluse õõnestamisele demokraatiat ning usaldust riigi vastu. Poliitikaid peab kujundama lähtuvalt avalikust huvist ning selles ei saa olla kohta üksikute inimeste ärihuvidel,“ toonitas Paju.
Korruptsioonitaju indeks on kuni 13 iseseisva uuringu ja ekspertrühma hinnangute koondtulemus.
Ühing Korruptsioonivaba Eesti on rahvusvahelise korruptsioonivastase liikumise Transparency International esindaja Eestis.
