President Kersti Kaljulaid kuulutas välja senist pensionikorraldust oluliselt muutva kohustusliku kogumispensioni reformi seaduse, eelnevalt oli riigikohus jätnud rahuldamata Kaljulaidi taotluse tunnistada kohustusliku kogumispensioni reform põhiseadusega vastuolus olevaks.
„Riigipea ülesanne on seista Eesti Vabariigis selle eest, et meie õigusloome oleks põhiseaduse vaos. Riigikohtus ei käida võitmas ega kaotamas, vaid õigusselgust saamas. Nii ulatusliku ja kogu ühiskonda puudutava küsimuse puhul nagu see on senise pensionisüsteemi ulatuslik muutmine, oli oluline küsimused selgeks vaielda kõigil võimalikel tasanditel. Riigikohus on oma otsuse teinud ja nii kuulutasin seaduse viivitamatult välja,” ütles Kersti Kaljulaid.
Reformiga antakse tööealistele inimestele võimalus võtta kohustuslikust pensionifondist raha välja ning pensionäridele õigus lõpetada enne 2021. aastat sõlmitud pensionileping ja nõuda ühekordset väljamakset.
Riigikohus tegi kindlaks, et seadus riivab omandi- ja võrdsuspõhiõigust ning ettevõtlusvabadust. Samas polnud praeguste prognooside põhjal võimalik piisava kindlusega järeldada, et põhiseadust rikutakse. Reformi eesmärgid – eelkõige inimeste valikuvabaduse suurendamine – kaaluvad põhiõiguste riived üles ja kasutusele on võetud ka mitmed neid tasakaalustavad lahendused.
Riigikohus nõustus presidendiga, et põhiseadusest tuleneb eraldiseisev õigus saada riigilt vanaduses abi. Samas ei sätesta põhiseadus vanadusabi andmise viisi ega konkreetset suurust, vaid jätab need seadusandja otsustada. Kohus on õigustatud sekkuma üksnes juhul, kui põhiseaduses nõutav vanadusabi tase pole ilmselgelt tagatud või seadusega halvendatakse meelevaldselt abi ulatust ja tingimusi.
Ainuüksi kohustusliku kogumispensioni kaotamine või süsteemi oluline muutmine ei tähenda seda, et riigi abi väheneks automaatselt alla põhiseadusega nõutud määra. Kohus ei pidanud tõenäoliseks kõige negatiivsemate prognooside täitumist ja seeläbi vanadusabi põhiõiguse rikkumist.
Riigikohtu hinnangul võib reform mõjutada negatiivselt nende inimeste varalist seisu, kes soovivad jätkata II sambasse pensioni kogumist. Prognooside põhjal nõuab raha väljamaksmist arvestatav hulk osakuomanikke, mis sunnib fonde paigutama raha kergemini realiseeritavatesse ja vähem tulusatesse varadesse. Vähemalt lühiajaliselt kärbiks see tootlust ja riivaks osakuomanike omandipõhiõigust.
Samas on reformiga ette nähtud ka mitmeid lahendusi võimalike negatiivsete tagajärgede leevendamiseks ja prognooside põhjal pole alust arvata, et fondid ei suudaks väljamakseid teha. Selle kohta puuduvad usaldusväärseid andmed, milline on seaduse pikemaajaline mõju ning kas ja kui kiiresti fondide mahud ja tootlused võiks taastuda. Eelnevat arvestades pole kohtu hinnangul omandipõhiõiguse riive intensiivne ja seda õigustab eesmärk suurendada inimeste otsustusvabadust.
Samuti analüüsis riigikohus reformi mõju praegu II sambast pensionit saavate inimeste omandipõhiõigusele ning jõudis sarnasele järeldusele.
Riigikohus nentis, et reform riivab ka võrdsuspõhiõigust. II pensionisambaga liitunud inimestel on reformi tulemusena võimalik fondist raha välja võtta ja nii saavad nad vabalt kasutada sotsiaalmaksu 4% osa, mille riik nende eest fondi kandis. Sellel võib olla maksutagastusele sarnane mõju. II sambaga mitteliitujad niimoodi raha tagasi ei saa.
Kohtu hinnangul oleks II sambaga mitteliitujatele riigieelarvest väljamaksete tegemine väga keeruline ja kulukas, mistõttu on ebavõrdne kohtlemine põhjendatud ja riive põhiseadusega kooskõlas. Õiglase summa leidmine oleks raske, sest riiklikke pensioneid mõjutab indekseerimine, osakute väärtust aga fondide tootlus ja kulud.
Reformi analüüsiti ka ettevõtlusvabaduse vaatepunktist. Seadusega antakse II sambast pensioni saajatele uus alus pensionilepingu ülesütlemiseks ja kogunenud raha väljamaksmiseks. Uus kord loob riski, et lepingu ütlevad üles esmajoones pensionärid, kes terviseandmete põhjal usuvad, et nende eluiga on lühem ja peavad kasulikumaks raha korraga välja võtta. See tooks omakorda kaasa fondi klientide keskmise oodatava eluea pikenemise ja kulude kasvu. Lisaks kaotab fond lepingute ülesütlemise tõttu võimaluse teenida tulu kindlustusmaksete investeerimisest ja lepingute haldamisest.
Riigikohtu hinnangul riivab see kindlustusandjate ettevõtlusvabadust ja õiguspärast ootust, aga mitte liiga intensiivselt. Võimalus öelda pensionileping üles on ühekordne ja ajutine lahendus. Riskide maandamiseks on seaduses ette nähtud ülesütlemise tasu, antud fondidele võimalus lõpetada kasumi jaotamine pensionäridele ja viimaks lepingute täitmise üleandmine riigile.
Presidendi taotluses nimetatud probleemid olid riigikohtu arvates iseenesest tõsised ja nende kohtu ette toomine põhjendatud. Kui seadus on laialdase mõjuga, puudutab suurt hulka inimesi ja tekitab ühiskonnas põhimõttelisi lahkarvamusi, siis on mõistlik hinnata selle põhiseadusele vastavust enne jõustumist.
Lisaks presidendi tõstatatud küsimuste lahendamisele märkis riigikohus, et põhiseaduspärasuse kontrollile allub ka seaduse sidumine usaldusküsimusega, mis lihtsustas ja kiirendas selle vastuvõtmist riigikogus. Selle meetme kergekäeline kasutamine võib viia parlamentaarse arutelu tasalülitamiseni. Praegusel juhul rikkumist siiski ei leitud, sest valitsus kasutas usaldusküsimust opositsiooni obstruktsioonitaktika tõttu.
President peab nüüd vaidlustatud seaduse välja kuulutama ja see jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, välja arvatud sätted, millele seadus näeb ette erineva jõustumisaja.
Kohustusliku kogumispensioni reformi jõustumisel antakse inimestele, kes ei ole veel pensionieas, õigus nõuda kõigi kohustusliku pensionifondi osakute tagasivõtmist ja neile vastava raha väljamaksmist, samuti pensioni investeerimiskontol oleva raha väljamaksmist. Ühtlasi muutuks reformiga teise sambaga liitumine või sealt välja astumine vabatahtlikuks.
Ka antakse reformiga kindlustusvõtjale õigus öelda üles enne 2021. aasta 1. jaanuarit sõlmitud pensionileping ning saada kätte raha pensionilepingu tagastusväärtuses.
President Kersti Kaljulaid jättis kohustusliku kogumispensioni reformi seaduse, millega kaotatakse kohustuslik kogumispension, välja kuulutamata tänavu 7. veebruaril. Riigikogu võttis seaduse muutmata kujul uuesti vastu 11. märtsil ja esitas selle presidendile väljakuulutamise otsustamiseks 16. märtsil. Ka siis otsustas president seadust mitte välja kuulutada ning pöördus riigikohtusse taotlusega kuulutada see põhiseadusega vastuolus olevaks.
