Kogemused, intuitsioon ja parasjagu õnne juhatasid arheoloogiadoktor Marika Mägi 8. septembril Saaremaal 1700 aastat vanale ohverduspaigale, kust muude põnevate leidude hulgas tuli päevavalgele kogu Baltikumis unikaalne kullast maopeaotsaline võru, vahendab BNS.
Kõrvalelükatud mullakihi alt paljastus ahvatlev kollane helk, mis vähesed inimesed külmaks jätab. See oli kuldne punkt arheoloogilisele inspektsioonile, mille käigus avastatud ohverduspaigast kaevati välja üle 70 muistse eseme või esemekatke.
Nende hulgas oli kohalikke luksuslikke ambsõlgi, osa hõbedast, osa hõbe- ja kuldplateeringuga. Samuti Skandinaavia-päraseid hõbeplaadikestega kaetud vöönaaste. Kõige unikaalsem leidudest on aga 3. sajandist pärinev massiivne kullast käe- või kaelavõru.
Kullaleid tuli kõige viimase signaaliga. Arheoloogid olid juba kokku leppinud, et lõpetavad töö. Ja siis tuli veel üks piiks. Klimovi sõnul oli kuld väga kehva signaaliga, teinekord teeb samasugust häält tavaline raud. “Aga kuna tunnen oma aparaati nii hästi, hakkasin kaevama,” rääkis hobi korras arheoloogidel abiks käiv Klimov.
Signaali sai kätte küll tema ja puutus esimesena ka kuldvõru, aga leidjaks tuleb pidada siiski kogu meeskonda.
Otsimisrühma juhtinud arheoloogiadoktor Marika Mägi ütles Saarte Häälele, et Eesti arheoloogias on kuld haruldane ning nii massiivset kuldeset, pealegi nii peene töötluse ja ideoloogilise tähendusega, pole kunagi varem leitud.
Tõenäoliselt pretendeerib see rahalises mõttes üldse kõige väärtuslikuma leiu tiitlile Eestis. Kuid ka oma arheoloogilise tähenduse poolest on nii võru kui ka kogu leiukooslus Mägi sõnul väga oluline ning esitab varasemast hoopis erineva pildi ajaarvamise esimestest sajanditest Eestis.
Ta selgitas, et leiud toetavad teooriat Lääne- ja Loode-Eesti kuulumisest Läänemere ja Skandinaavia ühtsesse kultuuriruumi. Samal ajal, kui sise-Eesti lävis rohkem balti hõimude ja tänastel Vene aladel elanud rahvastega. Samuti kummutab see arvamise, et meie aja esimestel sajanditel kontaktid Skandinaaviaga peaaegu puudusid.
Piirkond, kus ohverduspaik avastati, on Mägile tuttav juba üle kümne aasta. Põhjalik eeltöö erinevate ajastute kaartidega, maastikuloogika mõistmine ning kohaliku folkloori ja pärimuse läbitöötamine on tema sõnul märksõnad, mis selliste leidudeni lõpuks viivad. “Õnne peab loomulikult ka olema, aga kogemus maksab. Ja ma kuulan inimesi,” sõnas arheoloog.
Leitud esemete ja leiukoosseisu põhjal meenutab Saaremaa leiupaik Mägi sõnul arheoloogias väga tuntud ohverdamiskohta Ölandil – Skedemosset. Viimases oli lisaks ka rohkesti inim- ja loomohvreid. Kas neid ka Saaremaa leiukohas võiks leiduda, pole ilma põhjalike uuringuteta võimalik öelda.
Muinsuskaitseameti arheoloogiapärandi valdkonna juht Ulla Kadakas kinnitas, et leiukoht väärib kindlasti põhjalikumaid uuringuid, et selgitada, mis muistisega tegemist on ja kas selle läheduses on ka elupaik. Amet kavatseb leiukoha riikliku kaitse alla võtta. Umbes 50-meetrise läbimõõduga ala kaitse alla võtmine ei sea maaomanikele senise maakasutuse jätkamisele piiranguid.
Koha edasine uurimine näitab Kadaka sõnul, kas ja kuivõrd on avastatud muistis säilinud, et tunnistada see arheoloogiamälestiseks.
Mägi ütles ohvripaiga edasise uurimise kohta aga, et selle leidmine võib jääda tema arheoloogikarjääri kuldseks lõpuks. “Kuna Eesti teadust rahastatakse loteriimeetodil ja iga viie aasta tagant jagatakse fondid ümber, siis pole välistatud, et uue aasta algusest ma polegi enam arheoloog. Eks siis keegi võtab selle üle. Aga kui ma saan jätkata, siis tahaks seal natuke veel kaevata küll,” lausus ta.
