Alles loodavad või juba tegutsevad tervisekeskused on avastanud end olukorrast, kus nad ei saa kuidagi kokku nii palju perearste, kui esialgu loodeti – kõige halvemal juhul võib see endaga kaasa tuua sadadesse tuhandetesse eurodesse küündiva raha tagasinõude, kirjutab Postimees.
Teoreetiliselt peaksid maakonnakeskustesse plaanitud tervisekeskused olema kõige atraktiivsemad. Maakonnakeskustes käib elu, ja mis kõige tähtsam, seal elab ka enamik patsiente. Tuleb aga välja, et tegelikkus on teistsugune. Kui Põlvas sai eelmise aasta lõpus valmis 2,1 miljonit eurot maksnud tervisekeskus, olid juba avapäeval osa arstikabinette tühjad. Keskusse lihtsalt ei leitud nii palju perearste, kui varem ministeeriumile lubati.
«Sotsiaalministeerium ise soovitas meile, et tehke vähemalt kaks praksisekohta rohkem, kui on eellepinguid,» meenutab tervisekeskuse rajamist vedanud Põlva haigla toonane juhatuse esimees Koit Jostov. «Meile öeldi, et kui noored tulevad, siis nad tahavad oma praksisega tulla maakonnakeskusse, mitte niiöelda äärevalda.»
Nagu öeldud, polnud vähemasti tervisekeskuse avamise ajaks neid noori perearste kuskilt võtta. Põhjuseid, miks keskusse tööle tulema pidanud perearstid siiski tulemata jäävad, on erinevaid. Paljud lähevad pensionile, kuid on neidki, kes kardavad perearstina iseseisvust kaotada. Rolli mängivad ka liigkõrged üürihinnad ja kaasüürilised. Kauaaegsete perearstide puhul võib määravaks saada seegi, et ollakse oma senise asukohaga harjunud ja kõik on juba justkui hästi.
«Sageli on põhjus ka inimestevaheline suhtlus. Tervisekeskuseid ei suudeta perearstidele piisavalt atraktiivseks teha,» lisas terviseameti tervishoiuteenuste osakonna õigusnõunik Agne Ojassaar.
Põlva haigla juht Jostov aga ei võtnud toona talle ministeeriumist soovitatud uljast riski. Jostov otsustas taotleda ühe lisakoha, ent täita ei õnnestunud tal sedagi. Samal ajal läks üks senine perearst pensionile ning ka tema koht jäi täitmata. Selle asemel jagati tema nimistu teiste vahel ära. Ehk siis lõppsaldo: taotluses lubatud üheksa praksisega võrreldes vaid kaks.
Sama probleemiga seisab praegu silmitsi Järvamaa haigla. «Me oleme takerdunud sellistesse probleemidesse, et ei saa edasi minna ega tagasi võtta,» ütleb haigla juhatuse esimees Andres Müürsepp. «Lõpuks võibki nii juhtuda, et heast tahtest kinnisvara arendanud Järvamaa haigla peab lõpuks veel hakkama trahvi maksma, sest ei saa ülesannet täidetud ja kaheksat praksist avatud.»
Järvamaa haigla planeeris sotsiaalministeeriumile esitatud rahataotluses, et 2020 valmivas Paide tervisekeskuses on kohti kaheksale perearstipraksisele. Nüüdseks on selgunud, et tulemas on viis perearsti. Kuna haigla hakkab praksistele ruume välja rentima, võib juhtuda, et tühjaks jäävate ruumide ülalpidamiskulud peavad tulema haigla enda taskust. See ei ole veel asja halvim külg. Kui haigla pole suutnud tagada taotluses lubatud teenuseid, võidakse osa Euroopa fondidest saadud toetusrahast tagasi nõuda.
Tervisekeskuste rajamise plaan ise on ambitsioonikas: aastaks 2023 on peaaegu kogu Eesti esmatasandi tervisekeskustega kaetud. Kokku saab neid olema 61.
Tervisekeskuste rajamiseks said toetust taotleda kohalikud omavalitsused, haiglavõrgu arengukava haiglad ja perearstid ning eriarstiabi osutajad. Kolm neljandikku projektirahast tuleb Euroopa Regionaalarengu Fondist, ülejäänud veerand on taotlejate enda omaosalus. 61 projekti kogumaksumus on umbes 173 miljonit eurot, millest struktuuritoetused moodustavad ligi poole.
Postimehega vestelnud haiglajuhid on kriitilised ka ootamatult muutunud määruse suhtes. Nimelt ütleb 2018. aasta märtsikuine määrus, et toetuse saaja peab projektiga planeeritud teenused tagama hiljemalt kolme kuu jooksul pärast kasutusloa väljastamist. Varasemas, 2015. aasta määruses kolme kuu nõuet polnud. Siis oli kirjas, et tuleb lähtuda mõistlikkuse printsiibist.
«Me ehitame neid keskusi üles selleks, et alles õppivatel noortel perearstidel oleks põhjust ja vajadust minna ka mujale tööle kui Tartusse või Tallinna. Aga kokkuleppeid peame realiseerima inimestega, kes on praegu tööl ja kes lähevad lähiaastatel pensionile,» ütleb Eesti Haiglate Liidu juht, Pärnu haigla juhatuse esimees Urmas Sule. «See ongi suur sisuline konflikt. Ja ega siin ausalt öeldes kõigile sobivat lahendust ei olegi.»
Sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu juht Heli Paluste tunnistab, et teistelgi tervisekeskustel on samasugused probleemid. «On perearstide leidmise muret, kuid on ka teiste teenuste tagamise muret,» nendib ta.
Ehkki Järvamaa haigla ja Paide linna kõrval on ministeeriumil palunud kolme kuu nõuet muuta Eesti Haiglate Liit ja Eesti Linnade ja Valdade Liit, ei näe ministeerium selleks põhjust. Paluste sõnul on lahendus hoopis lihtsam. Kui raha taotlenud haigla näeb, et lubatud perearste kohe kokku ei tule, saavad nad sellest ministeeriumile teada anda. Kui mingeid takistusi pole, annabki ministeerium ajapikendust.
«Ehk nad peavad ütlema, et me suudame perearstid leida näiteks kolme aasta pärast, ja paluma kooskõlastust sellele, et senikaua neid perearste pole. Täpselt nii tegi Põlva haigla. Nad palusid pikendust ja me rahuldasime selle,» ütleb Paluste. «Rahaline nõue võib kõne alla tulla siis, kui määruses ette nähtud kolm kuud – mida varem tõesti polnud – saab läbi ja minnakse kohapeale kontrollima ning leitakse, et lubatud perearste pole,» selgitab Paluste.
