Investigate Europe´i mahukas uuring paljastab, et suured ravimistöösturid sunnivad riikidele peale salajasi kokkuleppeid.
Selliste kokkulepete tulemusena võivad konkreetsete ravimite hinnad riikide osas märkimiväärselt erineda, sealjuures maksavad suurriigid sageli ravimite eest märksa vähem kui väikesed.
Uuringu läbibiijad tõdevad, et sähki või teistesse tõsistesse haigustesse haigestunud patsiendid ei mõista sageli, et nende saatus võib sõltuda salajastest hinnakokkulepetest, mille sõlmivad riigiametnikud ja farmaatsiajuhtkonnad. “Läbirääkimised on täiesti salajased. Kõik toimub kinnistes ümbrikutes, mis liiguvad allkirjadega käest kätte,” paljastas ühe keskmise suurusega EL-i riigi läbirääkija. “Me ei pane seda isegi oma elektroonilistesse süsteemidesse, sest me ei taha, et meie süsteeme haldav lepingupartner sellele juurdepääsu omaks.”
Riigid arvavad, et nad teevad nende salatehingutega suuri sääste, kuid tegelikult pannakse nad vastamisi teistega, teadmata, kui palju teised tegelikult maksavad. Nii maksavandi riigid hoolimata allahindlustestsageli ülemäära kõrgeid tasusid elupäästvate ravimite eest, või ei pääse neile üldse ligi, leidis Investigate Europe´i ja selle partnerite kaheksakuuline uurimine.
Patsiendid kannatavad asjatult, kuna ettevõtted valivad ja otsustavad, kus on kasumlikum oma ravimeid turustada. “Meil on esimese, teise ja kolmanda klassi Euroopa kodanikud, kui rääkida juurdepääsust – see on skandaal,” ütles Clemens Auer, kes oli kuni 2018. aastani Austria Tervishoiuministeeriumi peadirektor.
Ravimitootjad nõuavad igal aastal kõrgemaid hindu, sageli koos allahindlustega, lisas Joerg Indermitte Šveitsi Rahvatervise Ametist. “Viimane näide, mis mul on, on 50 000 franki ehk 51 800 eurot kuus uue onkoloogilise ravimi eest. Me pole kunagi varem nii kõrget hinda näinud. Kuigi ainult 10–20 patsienti ravitakse selle uue ravimiga, on see äärmiselt kallis.”
Ajakirjanikud rääkisid kümnete konfidentsiaalsete hindadega seotud ametnikega, kes kirjeldasid absurdset süsteemi, mis sunnib neid ravimite hindu pimesi läbi rääkima. “Hinnasaladus on tööstuse põhiväärtus,” ütles Hollandi onkoloog Wim van Harten, kes on aastaid otsinud vähiteraapiate tegelikke kulusid Euroopas.
Rikkad riigid maksavad tavaliselt teatud ravimite eest vähem kui Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, leidis uurimus. See paljastab murettekitava lõhe uuenduslike ravimite kättesaadavuses kogu blokis, samas kui ravimifirmad teenivad tervishoiusüsteemide arvelt tohutuid kasumeid.
Ravimi ametliku hinna võib hõlpsasti leida internetist või ravimipakkide tagaküljelt. Kuid need hinnad on sageli kunstlikud ja tööstusele on kasulik, kui need on kõrged. Põhjus on lihtne: kümned riigid määravad oma hinnad, vaadates, mida teised riigid avalikult ütlevad selle kohta, kui palju nad maksavad – olgu see siis vähi raviks mõeldud ravim kuue nulliga hinnasildiga või haruldased ühekordse annusega ravimid, mida turustatakse miljonites. Kõrged nimekirjahinnad on tööstuse värav tohututele kasumitele.
Euroopa Ravimiamet kinnitab teatud kategooriate ravimite kasutamiseks kogu Euroopas. Ettevõtted otsustavad seejärel, kas nad soovivad ravimit turustada mõnes riigis või mitte. Ametlik hind määratakse iga riigi poolt eraldi ja seejärel algavad individuaalsed läbirääkimised salajaste allahindluste kokkuleppimiseks.
Farmaatsiafirmad saavad tegelikult miljardeid niinimetatud intressivaba laenuna, kuna enamik riike maksab neile alguses kõrgemat ametlikku ravimihinda. Aja jooksul tagastavad ettevõtted diskreetselt vahe ametliku hinna ja reaalse, kokkulepitud hinna vahel. Belgias üksi ulatusid need tagasimaksed 2023. aastal 1,5 miljardi euroni. Suurematel turgudel on tagasimaksed suuremad ja avaliku raha summad, mis ajutiselt tööstusele laenatakse, veelgi kõrgemad.
Tööstus on “kindlalt otsustanud hoida nende läbirääkimiste tulemused salajas,” ütles jurist ja rahvatervise advokaat Ellen ‘t Hoen. “Kõik salajas hoides annab neile tohutu võimu mängida jagamise ja valitsemise mängu.”
Riigid sõlmivad salajasi tehinguid lootuses piirata uute ravimite kasvavaid kulusid, kuid innovaatiliste ravimite hinnad tõusevad kõikjal. Hollandis on riiklike haiglate eelarvest nende ravimite jaoks kuluv osa viimase 15 aasta jooksul tõusnud 0,6 protsendilt 10 protsendini, ütles Hollandi onkoloog van Harten.
Investigate Europe´i analüüs näitab, et kogu Euroopas maksavad riigid väga erinevaid hindu tsüstilise fibroosi ravimite eest. Vertex Pharmaceuticals, USA biotehnoloogiafirma, kellel on nende ravimite monopoolne õigus, võib nõuda kuni 200 000 eurot patsiendi kohta aastas oma läbimurderavimi Kaftrio/Kalydeco eest. See on üle 40 korra kõrgem hinnangulisest tootmiskulust, väidavad Ühendkuningriigi teadlased.
Ettevõte vaidleb sellele vastu, öeldes, et hinnad ei määrata tootmiskulude järgi, vaid nende arendamisele tehtud investeeringute, võetud riski ja nende väärtuse järgi kogukonnale.
Ravimeid on kiidetud, kuna on aidanud patsiente haruldase haiguse korral, mis ummistab järk-järgult kopse ja võib viia varase surmani. Ometi tundub, et Vertex, kelle müüginumber oli 2023. aastal peaaegu 10 miljardit dollarit, küsib vaesematelt riikidelt kõrgemat hinda kui mõnelt nende rikkamalt naabrilt.
Korporatiivsete aruannete ja riiklike ametivõimude eelarve- ja terviseandmete analüüs annab esimest korda ülevaate, kui erinevaid hindu riigid nende elupäästvate ravimite eest maksavad. Lääne-Euroopas võrreldi Vertexi kohalikke tulusid ametliku arvu patsientidega, kes kasutasid ettevõtte ravimeid 2022. aastal. Keskmine hind ilma käibemaksuta oli hinnanguliselt umbes 71 000 eurot Prantsusmaal, 81 000 eurot Itaalias, 87 000 eurot Hispaanias ja 88 000 eurot Hollandis.
Kesk- ja Ida-Euroopa riikide hindu võrreldes oli keskmine kulu patsiendi kohta veelgi kõrgem. Näiteks Tšehhis oli hinnanguline aastane kulu 2022. aastal 140 000 eurot.
Leedu ametivõimud on aastaid üritanud Vertexiga läbi rääkida ning valitsus teatas aprillis, et on valmis maksma kuni 8,4 miljonit eurot, et pakkuda Kaftrio ja Kalydeco ravimit kuni 48 patsiendile. See võiks tähendada kuni 175 000 eurot inimese kohta.
“Tagurpidi korrelatsioon patsientide arvu ja hindade vahel peegeldab tõenäoliselt erinevusi läbirääkimiste jõus,” ütles Valérie Paris, majandusteadlane OECD-st, kes on aastaid töötanud farmaatsiahindade teemaga. “Mulle tundub, et olete teinud kõik võimaliku, et saada netohinnad, kuid ainult toodet müüv ettevõte või riiklikud ametivõimud saaksid neid andmeid tegelikult kinnitada.”
“Meie ravimite hind põhineb nende innovatsioonil ja väärtusel, mida nad toovad kogukonnale, hooldajatele ja tervishoiusüsteemidele,” ütles Vertexi pressiesindaja. “Teie päringus tsiteeritud hüvitishinnad on ebatäpsed.”
Samas keeldus ettevõte kommenteerimast üksikute riikide hindu või täpsustamast, millised on ajakirjanike ebatäpsusi. Küll aga lisas ettevõte, et viimase kümnendi jooksul kulus enam kui 70 protsenti nende tegevuseelarvest teadus- ja arendustegevusele.
Hoolimata oma tohututest tuludest ei ole Vertex osa Euroopa peamisest tööstusorganisatsioonis, EFPIA. Kui küsiti konfidentsiaalsete hindade kohta, ei vastanud Euroopa Farmaatsiatööstuste ja Assotsiatsioonide Föderatsioon otseselt küsimusele, kas rikkamad riigid maksavad rohkem kui vaesemad.
“On üksmeel, et hinnad peavad kajastama riigi võimet ravimite eest maksta. EFPIA ja selle liikmed on pakkunud, et riigid, kes saavad endale lubada vähem ravimite eest maksta, maksavad ka vähem,” ütles EFPIA peadirektor Nathalie Moll.
Ajakirjanike uurimis tõi välja, et tüüpiline strateegia salastatuse staatuse säilitamiseks on turgude boikoteerimise ähvardus. “Olen pidanud sadu läbirääkimisi,” ütles Francis Arickx, Belgia Riikliku Tervise- ja Puude Kindlustuse Instituudi farmaatsiapoliitika juht. “Ähvardust, et ettevõte ei istu läbirääkimistelaua taha, kuuleme kogu aeg ja kuuleme seda igal pool.”
Taani ja Saksamaa, kaks riiki, mis lubavad ettevõtetel alguses ametlikke hindu vabalt määrata, on tavaliselt esimesed sisenemispunktid Euroopas. Praktikas kehtestab Taani mõned niinimetatud vabatahtlikud hinnapiirangud, samas kui Saksamaa vaatab iga ravimi üle aasta pärast turule toomist ja võib seejärel nõuda hinnamuutusi. Samal ajal kasutatakse teisi kõrgeid hindu selleks, et määrata oma ametlikke hindu.
“Me küsime ettevõtetelt alati, et öelge meile, palun, tegelik hind Saksamaal. Nad ütlevad, et nad ei tea,” ütles üks Euroopa läbirääkija, kes soovis anonüümsust. “Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et seal pole konfidentsiaalseid allahindlusi, sest neil on väga võimas turg, nad võiksid saada parimad hinnad Euroopas.”
Ülejäänud Euroopa alustab sammu võrra tagapool. Ühe rahvusvahelise ravimifirma Ungari tütarettevõtte apteeker ütles otsekoheselt. “Sellise ettevõtte nagu Novartis või Pfizer jaoks on Ungari turg ümardamisviga.”
Saksamaa uurimisinstituut IQWiG koostas nimekirja 32 ravimist Investigate Europe´i ja selle Saksamaa partnerite NDR-i, WDR-i ja Süddeutsche Zeitungi jaoks. Teadlaste sõnul on need ravimid olulise või märkimisväärse lisahüvega olemasolevate ravivõimaluste suhtes. Nende hulka kuulusid rinnavähi, leukeemia ja tsüstilise fibroosi ravimid.
Kogu Euroopast kogutud andmed näitavad, et kuues EL-i riigis puudub üks neljast neist olulistest ravimitest. Ilma riikide ja ettevõtete vaheliste ostulepinguteta, mis on hüvitamise aluseks, peavad tervishoiuametid kasutama muid kulukaid meetodeid ravimi hankimiseks või jääma ravimitest ilma.
Olukord on eriti dramaatiline Ungaris, kus 25 ravimit 32-st ei ole üldiselt hüvitatavad, ja Maltal ning Küprosel, kus vastavalt 19 ja 15 ravimit on samamoodi kättesaamatud. Balti riikides ja Rumeenias on samuti suur hulk olulisi ravimeid kättesaamatud.
Isegi kui väiksematele riikidele tehakse ravimeid kättesaadavaks, võivad hinnad olla erakordselt kõrged. Küprose endine tervishoiuminister Giorgos Pamboridis avastas aeg-ajalt, et nende hinnad olid “kahekordsed, kolmekordsed või isegi viis korda kõrgemad kui teistes riikides”. Teda jahmatas, et EL lubab tööstusel oma liikmeid nii erinevalt kohelda. “Konfidentsiaalsuslepingud on vahendid turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseks, mida tööstus kasutab oma klientide jkka riikide suhtes..”
Eraldi läbirääkimised võimendavad ebavõrdsust, ütles ka endine Iiri tervishoiuametnik. “27 liikmesriiki, kes peavad ise läbirääkimisi, on hämmastavalt ebaefektiivne süsteem ja toob kaasa ebavõrdsuse Euroopa kodanikele.”
Kui Küpros, Kreeka, Itaalia, Malta, Portugal ja Hispaania ühinesid ja allkirjastasid Valletta deklaratsiooni, et teha koostööd ravimite hankimisel 2017. aastal, ei näidanud tööstus üles vähimatki huvi, ütlesid mitmed osalejad Investigate Europe’ile.
Austria, Belgia, Iirimaa, Luksemburg ja Holland on aga pidanud läbirääkimisi mõne kõrge hinnaga ravimi osas, seda enamasti väikeste ettevõtetega, samal ajal kui suuri tegijaid selline asjade areng väga ei huvita.
“Väikesed ettevõtted ütlevad “jah, samas kui suured ettevõtted tunduvad sellist algatust boikoteerivat,” ütles Verona ülikooli majandusprofessor Paolo Pertile.
Ainus kord, kui suuremad ettevõtted pidasid EL-i üleseid läbirääkimisi, oli Covid-vaktsiinide puhul. See näitas, et kui survestada, võivad tööstused tegelikult nõustuda mitte mängima riike üksteise vastu. Kuid hinnad olid jälle salajased. “Kui EL oleks kasutanud oma ühiseid jõude, et mitte nõustuda konfidentsiaalsusklauslitega, oleks see võinud olla mängumuutja,” ütles Sabine Vogler, Austria Rahvatervise Instituudi farmakoökonoomika juht.
EL-i tervishoiuvolinik Stella Kyriakides on teadlik arvukatest probleemidest. “See, kus sa elad, ei tohiks määrata, kas sa elad või sured,” ütles ta eelmisel aastal uue seaduste paketi tutvustamisel.
Kuid EL-i kavandatud farmaatsiapaketi eelnõu on põrkinud vastuseisuga. See ei sisalda meetmeid, mis käsitleksid salastatust või konfidentsiaalseid hindu, isegi mitte katset vähendada farmaatsiafirmade turustamise erandlikkust kärbiti tööstuse ja liikmesriikide lobitöö poolt.
“Ravimite hinnad on riikliku pädevuse ala ja seotud riiklike tervishoiueelarvetega,” ütles Euroopa Komisjoni pressiesindaja Investigate Europe’ile. “Siiski, nagu on tunnustatud Euroopa farmaatsiastrateegias, võiks suurem läbipaistvus hinna teabe ümber aidata liikmesriikidel teha paremaid hinnakujundus- ja hüvitamisotsuseid.”
