Nii naiste tugi- ja teabekeskus kui ka Indrek Kaing, väljendasid enda avalikus pöördumises seisukohta, et laste ahistamisest teatamata jätmine on ühiskondlik probleem, mis võrdub sisuliselt kuriteo kaasosalusega.
Kaing kirjutab, et enda lapsepõlveloo avaldamisel, oletas ta, et sellega teema lõpebki. Enda hinnangul eksis Kaing aga palju rohkem, kui keegi üldse võiks endale ette kujutada. Erasõnumite kaudu sai ta teada, kui palju sarnase saatusega sõpru tal on, ning kui palju omakorda nende saatust jagavaid tuttavaid.
“Kui ma kogu kuuldu peale mõtlen ja proportsioone luua üritan, on see õõvastav. Pole mõtet hakata rääkima uuesti statistikast, et kui palju neid lapsepilastajaid meie ühiskonnas päriselt olla võiks,” kirjutab Kaing avalikus pöördumises. “Kui minu loo avalikustamiseks andis tõuke jalgpallitüdruku lugu, siis tänase kirjatüki käivitajaks on midagi veelgi räigemat ja palju olulisemat – inimesed, kes on neist predaatoritest teadnud, aga on jätnud selle enda teada. Need on üldjuhul tavalised kolleegid – ka juhtivatel ametipostidel –, tuttavad või lihtsalt lapsevanemad. Lugege viimaste nädalate jooksul ilmunut ja näete, et küll teadis kooli direktor oma koristajast, küll teadis terve kool enda õpetajast, ja seda läbi kümnete aastate. Ka minu ahistamise loo järgselt tuli välja, et oli inimesi, kes olid mu treeneri toonastest tegemistest teadlikud, aga jätsid sellest teavitamata.”
“Teie, kes te olete osalised laste haridussüsteemis, kelle hoolde on meie lapsed usaldatud; teie, kelle ülesanne on neid lapsi kaitsta, tagada nende heaolu, mitte lasta neid rünnata sõnadega ja veel vähem füüsiliselt ja seksuaalselt; teie, kes te olete olnud teadlikud väärkäitumistest ja jätnud sellele reageerimata, sellest teatamata – teile on mul vaid üks suur ja oluline küsimus – kelleks te ennast peate? Jumalaks? Kohtumõistjaks?” küsib Kaing retooriliselt ja lisab, et see olukord peab lõppema kohe.
“Minu siiras palve ja pöördumine on nii valitsuse kui kogu ühiskonna poole: palun lõpetame selle jama ja teeme oma riigi puhtaks. Kõik noortega kokkupuutuvate või noorte tegevustega seotud ministeeriumid ja selle allasutused peavad andma üheselt mõistetava juhise ülalt alla kuni kõige viimase inimeseni ahelas, et neist asjust tuleb rääkida kohe asutuse juhiga või kui see pole mingil põhjusel võimalik, tuleb teavitada lastekaitsjaid, või otse politseid. Küll nemad tegelevad sellega juba edasi. Spordist kuni huvihariduseni välja – kõik, kel on üldse lastega kokkupuude –, peavad saama aru oma kohustustest ning mõistma, et hädaohus või ka ainult võimalikus hädaohus olevast lapsest teatamata jätmisega võite muutuda sisuliselt kuriteos kaasosaliseks. Kas te päriselt olete valmis selle süütundega elama?” küsib Kaing ja lisab, et kirjutab seda kõike vaid selleks, et kellegi lapsed ei peaks kunagi neid asju reaalselt üle elama.
“Kui te pole isiklikult neid asju kogenud, ei ole teil ilmselt õrna aimugi, mida see kõik tähendab, ning teil puudub õigus alahinnata või naeruvääristada seda teemat. Mõelge end korraks vaid enda lapse rolli mõne ahistaja käte vahel ja siis analüüsige seda tunnet enda sees,” soovitab Kaing. “Mina üksi ei saa meie ühiskonda korda teha. See, et kusagil töölepingutes on juba justkui kirjas, et nii ei tohi, ei aita meid. Me peame selle ebameeldiva teema lõpuni lahti rääkima, hakkama teavitama sellistest inimestest, isegi, kui nad paistavad toredad ja andekad, aga kelle tegevus halvab ja lõhub teiste inimeste elusid.”
“Mitte kellegi elu ei tohiks tulla kellegi teise arvelt. Mina enda lapsepõlve tagasi ei saa. Saan anda enda lastele teistsuguse ja ka sinul on võimalik oma last sellest säästa,” selgitab Kaing. “Olen mõelnud ka argumentidele, mida täiskasvanud nimetavad, kui nad on otsustanud rääkida aastatetagustest juhtumitest, kus nad olnud ahistajatest teadlikud, aga jätnud teavitamata. Üks peamisi põhjuseid on ebamugavuste põhjustamine endale ja muidugi tollele “muidu toredale inimesele”, keda väärkohtlejad paraku üldjuhul avalikkusele ongi. Kardetakse, et kahtlustest teavitamine toob teavitajale pahandusi. Kardetakse kolleegide hukkamõistu pealekaebamise pärast. Ja kardetakse ka laimaja staatusesse sattuda. Püüan ka neile tunnetele vastukaja anda. Jah, tegemist ongi äärmiselt ebamugava teemaga. Aga kui te juba olete väärkohtlemisest teadlik või kahtlustate seda, siis olete te ka kahjuks juba selle osa.”
“Teie ainuke ja õige võimalus sellest vabaneda on anda informatsioon politseile või teistele spetsialistidele üle, ning teie süda saab sellega puhtaks,” märgib Kaing. “See pealtnäha tore inimene ei ole tore inimene, kui ta lapsi ahistab. Keskendu sellele, mis on oluline – laste elud, meie kõigi tulevik. Ühiskond saab hakkama ka ilma selle andeka ahistajata. Kolleegide hukkamõist on midagi, mida ilmselt kardame suuremaks, kui see reaalselt on. Tahaksin loota, et asjadest rääkida julgemine pole uuele põlvkonnale enam probleem, ja õpetan enda lapsi kõigest avatult rääkima. Mida vähem on tabusid, seda turvalisem on ka nende elu. Ka kolleegid saavad ühel hetkel aru, et tegite õigesti. Ja niinimetatud pealekaebamise teema jäägu nüüd palun eelmisse riigikorda, kuhu me enam kunagi tagasi ei ihka. Ühiskond on terve, kui ühiskond ise hoiab end tervena. Kui ühiskonnas on mädapaise, tuleb see välja ravida, mitte kõrvale vaadata, silmad häbi täis.”
“Kui sa tead midagi, mis ülalkirjeldatuga kokku passib, helista palun politsei seksuaalkuritegude lastekaitse grupi numbrile +372 53 0199 38 ja räägi oma info ära,” pöördub Kaing kogu ühiskonna poole. “Sinuga ei juhtu midagi halba, aga sina võid osutuda mitmete, sageli kümnete, mõnikord võibolla isegi sadade laste elusaatuse päästjaks. Kui sa teed seda ametlike kanalite kaudu ja diskreetselt, mitte ei avalda poolikut infot sotsiaalmeedias, käitud õigesti. Omakohtu korras hukkamõist pole meie õigus, las õigust mõistavad ikka need, kellele antud selleks ühiskonna volitused.”
“See on sinu ja minu riik – meie olemegi riik. Hoiame ja arendame seda inimlikkuse ja väärikuse suunas,” lõpetab Kaing, kes on abielus, nelja lapse isa.
