Kaitsepolitsei peadirektor Arnold Sinisalu märgib värske aastaraamatu sissejuhatuses, et kuigi kapo aastaraamatu olemuse üle on aeg-ajalt ikka arutletud, siis sel kogumikul on oma kindel koht Eesti julgeolekualases debatis.
“Seda enam, et tänapäeva infouputuses või isegi ülekülluses on üha raskem mõista meid ümbritsevat maailma kui keerulist tervikut. Oma aastaraamatuga proovime seda valdkonna teabeküllust korrastada. Soovitan rohkem uurida fakte, mis on ratsionaalsem tegevus, kui lasta end mõjutada vaid emotsioonidest ja kuulujuttudest,” kirjutab Sinisalu.
Kaitsepolitsei loodi 1920. aasta 12. aprillil peaminister Jaan Tõnissoni ja siseminister Aleksander Hellati korraldusega. “Peamiseks ülesandeks seati demokraatliku vabariigi ja kehtiva riigikorra kukutamisele suunatud kuritegude vastu võitlemine, see sõnastus on asjakohane tänaselgi päeval,” tõdeb Sinisalu.
Sinisalu sõnul on seekordne aastaraamat seoses 100 aasta möödumisega kaitsepolitsei loomisest suures osas retrospektiivse sisuga, kuid peatuda keerulisel sotsiaalsel nähtusel – korruptsioon. “Meie ameti üks asutajatest ja kunagine peaminister Jaan Tõnisson pakkus väidetavalt, et korruptsiooni võiks eesti keeles nimetada ka kõlberüüsteks. Korruptsioon on alati seotud usalduse ja võimuga. Mulle paistab, et avalikust diskussioonist on kõrvale jäänud kõlbeline mõõde, aga pelgalt õigusliku regulatsiooniga korruptsiooni vastu ei saa,” märgib Sinisalu.
“Ma ei soovi siin esimesena kedagi kiviga visata, ent asjakohane on meenutada Eesti päritolu õigusteadlast Ilmar Tammelot, kes on arutlenud inimese õiguste ja kohustuste üle: “Mulle ei meeldi inimõiguste ühekülgne rõhutamine. Inimõiguste nõudmine oleks moraalselt palju mõistetavam, kui samas rõhutataks ka inimese põhilisi kohustusi. Poleks vast liig oodata, et oma inimõiguste teostamist kohtu ees nõudes seisad sa seal “puhaste kätega” ning võid kinnitada, et oled täitnud ka oma inimlikud kohustused,” selgitab Sinsalu.
