Riik arvab kaitse alt välja 14 Jõgeva maakonnas asuvat kaitsealust parki ja puistut, mis on minetanud looduskaitseväärtuse või hävinud.
Jõgeva maakonnas asuvad pargid ja puistud on kaitse alla võetud nii Eesti Vabariigi algusaastatel kui ka enne taasiseseisvumist asjaomase ametiasutuse otsuse või käskkirjaga. Kaitse alt arvatakse välja J. Aamissepa selektsiooniaed, Kudina park ja puiestee, Leedi põlispuude grupp, Liivoja puude grupp, Rahuoru park, Ripuka puude grupp, Saduküla kooli park, Saduküla puudegrupp, H. Järve dendropark, Kursi põlispuude grupp, Nõmme talu dendraarium, Pisisaare park ja puiestee, Põltsamaa Lossi tänava metsapark ja Põltsamaa Sõpruse park.
Pargid ja puistud, sealhulgas arboreetumid, dendraariumid, selektsiooniaiad, on kaitse alla võetud eri aegadel eri taseme otsustega, seega tunnistatakse kehtetuks kõik määruses nimetatud kaitse alt väljaarvatavate parkide ja puistute kaitse alla võtmist puudutavate otsuste vastavad osad.
Ajalooliste parkide kaitse alla võtmisel ja piiritlemisel on arvestatud põhimõtet kaitsta parki kui tervikut, see tähendab nii pargi elus kui ka eluta väärtusi. Käsitletavad pargid on rajatud pärast Põhjasõda ja seetõttu on põlispuude võimalik suurim vanus 200–250 aastat, mis on mitme lehtpuuliigi jaoks ka võimaliku eluea piir. Eesti parkide suurem rekonstrueerimine vastavalt muutunud moesuundadele, sealhulgas laiendamine ja uusistutused, toimus 19. sajandi teisel poolel.
Tolleaegne pargistruktuur, põlised puud ja pargi esteetiline olemus olid peamised kaitse alla võtmise põhjused 20. sajandi keskpaiku. Loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduseks on selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. Samuti on kaitse alla võtmise eelduseks ka linnu- ja loodusdirektiivi rakendamine. Parkide peamised kaitseväärtused kaitsealuste parkide, arboreetumite ja puistute kaitse-eeskirja järgi on ajalooliselt kujunenud planeering, dendroloogiliselt, kultuurilooliselt, ökoloogiliselt, esteetiliselt ja puhkemajanduslikult väärtuslik puistu ning pargi- ja aiakunsti hinnalised kujunduselemendid.
Säilinud väärtuste hetkeseisu kindlakstegemiseks ja kaitsevajaduse üle otsustamiseks kasutati määruse ettevalmistamisel rahvusarhiivi avaliku kaardirakenduse ja maa-ameti ajalooliste kaartide kaardirakenduse kaarte ning kultuurimälestiste riikliku registri, sealhulgas muinsuskaitseameti digiteeritud arhivaalide andmeid. Mitmel korral oli ainuke võimalus hinnata pargi varasemat struktuuri Venemaa üheverstase kaardi abil, sest muid ajaloolis kaarte avalikes andmebaasides ei leidunud. Käsitletud pargid on pargiarhitekt Ethel Brafmani määratluses väikepargid, mille pindala on kuni viis hektarit, vaid Sõpruse pargi pindala on umber seitse hektarit ja Kudina mõisapargi pindala on umber kaheksa hektarit. Tuginedes vanadele kaartidele on need juba rajatud väikeste lihtsate mõisaparkidena, mis on olnud ilma suurejooneliste ja rohkete elementideta. Välja arvatavad pargid on oma puistu vanuse, pikaajalise hooldamatuse ja tormide tõttu kaotanud käesolevaks ajaks suurema osa kunagistest väärtustest.
Tuginedes parkide kaitse-eeskirjale on puistute peamised kaitseväärtused dendroloogilised, ökoloogilised, teaduslikud ja esteetilised. Looduslike puistute puhul ei hinnata planeeringut ega pargiarhitektuurilisi elemente. Nimetatud puistud koosnevad kodumaistest puuliikidest ja on kaitse alla võetud maastikukujunduse seisukohast lähtuvalt. Võõrpuuliikide kollektsioonid ja selektsiooniaed on kaitse alla võetud peamiselt nende teadusliku väärtuse pärast, kuid ka õppeotstarbel.
