President Kersti Kaljulaid tervitas lastekaitsepäeva puhul lapsi ja nende sõpru
„Kallid laste parimad sõbrad ja kallid Eestimaa lapsed!
Tänavu tuli 1. juuni meile teisiti, nii nagu on tulnud teisiti kõik hommikud alates 12. märtsist. Lapsed, täitsa erakordsel viisil, on pidanud suurtega võrdselt osalema meie inimeste elude päästmises. Lapsed, nii nagu suuredki, on pidanud paljust toredast loobuma selleks, et ühiskonnas oleks kroonviiruse põhjustatud kurbust nii vähe kui võimalik.
Lapsed, muide, on elupäästjatena silma paistnud ka varem. Pea igal aastal, kui jagatakse elupäästjamedaleid, saab selle ka mõni vapper laps või nooruk. Tänavu on vaprad olnud kõik lapsed, kõik noored. Kallid, lapsed, selle eest teile suur aitäh!
Lapsed on meie ühiskonna kõige siiram osa. Neis on usk headusesse ja see tugevam kui meis, suurtes, kui elu on neile senini näidanud oma paremat külge – turvalist kodu ja koolikeskkonda, turvalist tänavat, linna ja riiki.
Lapse lootust ja suureks kasvamise põnevust-ärevust ei tohiks rikkuda miski, mis paneb teda kahtlema asjaolus, et ka temal on ühiskonna liikmena õigused ja kohustused nagu meil kõigil, ja nende õiguste ja kohustuste tasakaalust sündiv vabadus viia täide kõik oma unistused. Mõneti on see, kuidas laps ja noor tajub oma õigust siin ühiskonnas teha vabu valikuid ja olla neid valikuid tehes toetatud nii seadusruumi, kultuuriruumi kui komberuumi poolt, ühiskonna lakmuspaber ja ka tulevikuennustus.
Mida rohkem usuvad meie lapsed ja noored, et neist ja just neist sõltub nende enda ja Eesti tulevik, seda julgemad ja ettevõtlikumad nad on. Mida rohkem jaksame meie, täiskasvanud, vaadata lustiga kõrvalt ja toetada meie noorte püüdlusi paremaks saada ja paremaks teha seda, mis nende ümber, seda parem Eesti tulevikule.
Noored on need, kes loodavad päästa maailma. Seda on nad alati tahtnud teha, aga nüüd on käes aeg, mil tulebki sellega vältimatult tegeleda. Meie põlvkond saab selle neile teha raskemaks või kergemaks.
Kõigepealt peame me kasvatama põlvkonna, kes usub endasse.
Siis peame toetama nende tahet päästa meie planeet. See on raske – selleks tuleb kõigepealt tunnistada, et me ise pole seda seni suutnud, tunnistada sedagi, et ikka veel aitame igapäevaselt kaasa kliimamuutustele, oleme alles hiljuti asunud otsima lahendusi ja mitte kõik meist ei arva, et seda on üldse tarvis teha.
Lisaks peame andma lastele andma tööriistad, millega maailma päästa. Hea hariduse. Aga ka hea õiguskeskkonna, mis toetab nende soovi anda maapall oma lastele, meie lastelastele, üle juba suuremate lootustega.
Ja siis peame me tegema omalt poolt kõik õigesti, et noored ei pettuks ühiskonnas, et nad näeksid – tänased otsustajad teevad valikuid tulevikule mõeldes, tulevikus kandvaid ideid otsides, kuigi see on keeruline.
Kallid lapsed, head laste sõbrad – mina usun, et me teeme oma parima. Nii nagu oskame ja suudame, kindlas teadmises, et lapsed teevad palju paremini, kui on nende kord!
Tänavune kroonviiruse pandeemia pani meie lastele suure vastutuse meie ühiskonna heaolu eest. Lapsedki tegid, mis suutsid ja koos saime hullema senini ära hoitud. Ikkagi, see kevad tuli teisiti.
Kui võtame see teadmise tulevikku kaasa – igaüks loeb, igaüks saab anda oma osa ja mitte kedagi ei jäeta maha, sest ta tundub meile teistest nõrgem või vähem oluline. Kui me seda ei unusta, siis oleme me midagi ka sellest kevadest võitnud.
Ilusat suve ja head tervist lastele, vanematele ja vanavanematele!“
