SISUTURUNDUS
Igaüks soovib muuta oma kodu ilusamaks, soojemaks ja turvalisemaks ning väga suur osa hoone väljanägemises on akendel. Vanad aknad ja uksed lisavad majale ajastu hõngu, väärikust ja väärtust ning näitavad, et sealsed elanikud hindavad ajalugu.
Paraku on väga palju inimesi, kel on tulnud remonti tehes mõte vahetada vanad puitaknad hooldusvabade ja tihedate polüvinüülkloriidist ehk PVC-akende vastu. Plastakende tootjad on oma kaubaartiklit agaralt ja jõuliselt reklaaminud, jättes osavalt mainimata kõik sellega seotud halvad küljed. Samuti räägib uue puitakna kahjuks hind. Muinsuskaitseamet on aga kindlal seisukohal, et on viimane aeg puitaken taas au sisse tõsta ja selle häid omadusi meelde tuletada.
Juba väikseima originaaldetaili asendamine lõhub märgatavalt vana puitakna tervikut. Pealegi on selline tegevus täiesti põhjendamatu, sest kui puitaknad on siiani vastu pidanud, kestavad nad veelgi! Mõistagi sõltub akende vastupidavus peale kasutatud materjali ka valmistusviisist, hooldusest ja sellest, kuivõrd need on ilmastiku meelevallas. Sellest hoolimata leiame veel tänapäevalgi aknaid, mille vanus küündib tänu omaaegsete meistrite oskustele saja ja enamagi aastani. Uute akende eluiga jääb aga millegipärast tunduvalt lühemaks. Mis on selle põhjus?
Veel sada aastat tagasi tegid aknaid õppinud meistrimehed, kes valisid eri aknaosade tarbeks sobiva puidu. Kasutati nii kuuske kui ka mändi, rohkem siiski viimast. Aknapuidult nõuti, et see oleks tihedate aastarõngastega, sirge ja oksavaba. Puidu ettevalmistamine algas juba metsas. Leidub teateid kasvavate puude koorimise kohta maikuus, mille tulemusena küllastus tüvi vaiguga, muutudes nii mitu korda vastupidavamaks. Puid langetati südatalvel ja kindlate reeglite järgi. Tänapäeval on aknatootmine 100% äritegevus, kus tähelepanu on pööratud ajakulu ja toote hinna võimalikule vähendamisele. Vahendid on teised ja puidu valikul vaadatakse vaid, et see oleks pragudeta ja oksavaba.
Viimasel ajal räägitakse üha rohkem säästvast arengust, mis tähendab, et ressursse tarbitakse, saasteaineid paisatakse õhku ja vette ning jäätmeid käideldakse looduse poolt ette antud piirides. Tõhus viis mingi toote keskkonnamõju väljaselgitamiseks on hinnata selle elutsüklit. 1996. aastal hinnati Oslos eri aknatüüpide keskkonnamõjusid 90-aastasel ajaskaalal, millest ilmnes, et kõige keskkonnasäästlikumad on puidust ühekordse klaasiga topeltaknad. Järgnesid aknad, mille sisemisel raamil on topeltklaas. Seda enam tuleb rõhutada, et puit on ja jääb ainsaks taastuvaks, täielikult biolagunevaks, vähe saastavaks ja hästi ümbertöödeldavaks ehitusmaterjaliks.
Kust alustada akna restaureerimist?
Palju infot ja praktilisi nõuandeid saab Eesti Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskuse lehelt. Lisaks on töökodasid, kus saab ise oma aknaid korrastada ja kus on kohapeal meistrid, kellelt nõu küsida: Tallinna SRIK, Tartu SRIKi restaureerimiskeskus, Puukoi Wärkstuba, Meestekoda.
Samm 1: akna vanus.
Peatu ja vaata oma vana akent lähemalt, sest õnnestunud tulemuseks, õigete materjalide, viimistluse ja töövõtete valikuks on esmatähtis määrata akna vanus ja sellega seni tehtud tööd.
Samm 2: kahjustused.
Üldjuhul tasub akent taastada siis, kui kahjustuse ulatus ei ületa 50%. Ära näe materjalide loomulikus kulumises märguannet akna äraviskamiseks! Enamasti on akna kahjustused seotud niiskusega ja neid tasub otsida aknaraami alaosast, sest mööda aknapinda alla voolav vesi põhjustab seal suurema niiskuskoormuse.
Samm 3: klaaside eemaldamine ja märkimine.
Kuigi vanade akende taastamine on jõukohane ülesanne paljudele, võiks oma esimese vana akna taastada võimaluse korral mõne teadjama inimese pilgu all. Klaasi eemaldamine võib esimesel korral olla keerukas.
Samm 4: vana värvi eemaldamine.
Värvi eemaldamine nõuab aega ja kannatust. Kindlasti tuleb kasutada enesekaitsevahendeid ja teha seda võimaluse korral katusega õuealal, et hingata vähem sisse mürgiseid värviaure ja rohket tolmu. Vältida tasub otsest päikesevalgust ning kuummeetodiga töötades kaitse iseennast ja puitu!
Samm 5: plommimine ja puiduparandused.
Pärast värvi eemaldamist on võimalik aknaraami seisukorda ja kahjustusi lähemalt uurida. Puidu parandamisel lähtu rusikareeglist: asenda nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui vajalik! Ära paranda iluvigasid, vaid asenda puit üksnes siis, kui see on pehkinud. Raame ei pahteldata, pragude täitmiseks võid kasutada kitti.
Samm 6: klaasimine ja kittimine.
Kui pead klaasi lõikama, siis tee seda tasasel ja pehmel, nt vildist alusel. Kriidipulbrist ja naturaalsest värnitsast koosnev kitt tuleb muljuda peopesas pehmeks, katta klaasivalts ühtlase 3 mm paksuse kihiga ja asetada klaas kitikihile. Seejärel kinnita klaas spetsiaalsete klaasitihvtidega raami külge ja eemalda kitipeenrast välja pressitud kitt. Kitt kuivab muide aastaid, seega ei tasu jääda ootama selle lõplikku kuivamist.
Samm 7: värvimine.
Eelistada tasub vana head linaõlivärvi. Värvimine algab kruntimisest, kuid vana linaõlivärvi peale värvides pole kruntida vaja. Värvitakse üksnes raami sisemist ja välimist poolt, et hiljem poleks muret, et oled akna kinni värvinud. Pärast kruntimist kanna raamidele vahevärv ja seejärel juba viimistluskiht.
Samm 8: hooldamine.
Ühelgi neist ette võetud sammudest pole suuremat sorti jumet, kui vastne linaõlivärviga värvitud aken jääb aastateks tähelepanuta. Üldistades võib väita, et ühe akna taastamine võtab kokku aega umbes kaks päeva. Järjepidev hooldus, mis võtab aastas umbes 20 minutit, on kokkuvõttes odavam ja ajasäästlikum kui parandamine.
Värvikihi seisukorrast ja restaureerimisest möödunud ajast olenevalt piisab värvikihi õlitamisest linaõlivärnitsaga või tuleb pinnad värvida uuesti linaõlivärviga. Jälgida tuleb eriti seda, et kitt oleks tihedalt klaasi vastas ja seda kataks 2 mm ulatuses värvikiht. Hooldamata aknal lööb kitt klaasi küljest lahti ja võib hakata mõne aastaga raamist välja pudenema. Siis on vajalikud kiti kohtparandused.
Pika perspektiivi nägemine on peamine argument puitakende kasuks: plastaknaid ei ole võimalik parandada või hooldada, need peab kulumisel täielikult välja vahetama. Samas puitakna hooldamisega saab iga vana maja omanik soovi korral ise hakkama.
Mälestiste ja muinsuskaitsealade hoonete puhul tasub küsida nõu Muinsuskaitseameti nõunikelt, kes on igas maakonnas. Samuti saab taotleda Muinsuskaitseametist toetust mälestiste ja muinsuskaitsealade hoonete, sh akende restaureerimiseks. Paljudel omavalitsustel, nagu näiteks Tallinnal, Tartul ja Pärnul, on oma restaureerimistoetused.
Akende taastamisel küsige julgelt nõu! Nõunike kontaktid leiate veebilehelt www.muinsuskaitseamet.ee
