Möödunud aastal ulatus keskmine tööjõutunni kulu Eestis 13,6 euroni, samas kui Euroopa Liidus (EL) oli näitaja 28,5 eurot ja euroalal 32,2 eurot.
Aasta varem oli keskmine tööjõutunni kulu põllumajandust ja avalikku teenistust arvestamata Eestis 13,4 eurot, EL-is 27,7 eurot ja euroalal 31,4 eurot, selgus Eurostati andmetest.
2020. aastal oli tööjõutunni kulu madalaim Bulgaarias, keskmiselt 6,5 eurot. Järgnesid 8,1-eurose keskmisega Rumeenia ja 9,9-eurose keskmisega Ungari. EL-i kõrgeim tööjõutunnikulu, mida nähti Taanis, ületas madalaimat enam kui seitsmekordselt, ulatudes 45,8 euroni. Luksemburgis oli näitaja 42,1 eurot ja Belgias 41,1 eurot.
Tegevusvaldade lõikes oli keskmine kulu tööstuses 28,8 eurot EL-is ja 34,8 eurot euroalal, ehituses 25,6 eurot ja 29 eurot vastavalt. Teenustesektoris olid näitajad 28,2 eurot EL-is ja 31,1 eurot euroalal ja mitte-äri valdkondades 29,7 eurot ja 33,1 eurot.
Tööjõukulude kaks peamist komponenti on palgad ja mitte-palga kulud, sealhulgas näiteks tööandjate sotsiaalmaksud. Mitte-palga kulude osakaal tööjõukuludes oli mullu 24,5 protsenti EL-is ja 25 protsenti euroalal.
2019. aastaga võrreldes kasvasid eurodes arvestatud tööjõukulud eelmisel aastal EL-is 3,1 protsenti ja euroalal 2,9 protsenti. Seejuures euroalal tõusid kulud kõigis liikmesriikides peale Malta, kus need langesid 4,7 protsenti, ja Küprosel ning Iirimaal, kus langus oli mõlemal puhul 2,7 protsenti.
Kulud suurenesid enim 8,6 protsenti Portugalis, 7,5 protsenti Leedus ja 7 protsenti Slovakkias, väikseimad olid kasvunäitajad 0,5 protsenti Luksemburgis, 0,7 protsenti Soomes ja 0,8 protsenti Hollandis.
Liikmesriikide seas, mis ei kuulu euroalasse, kasvasid kohalikus valuutas arvestatud tööjõukulud kõigis riikides peale Horvaatia, kus näitaja langes 1 protsendi võrra. Kulud kasvasid enim 7,9 protsenti Ungaris, 7,8 protsenti Bulgaarias, 7,4 protsenti Tšehhis ja 7,2 protsenti Rumeenias. Kasv oli väikseim 1,1 protsendiga Rootsis ja 2 protsendiga Taanis.
Möödunud aastal rakendasid liikmesriigid COVID-19 pandeemia mõjude leevendamiseks ettevõtetele ja töötajatele mitmeid abimeetmeid, mida arvestati statistikas valdavalt mitte-palga komponendis subsiidiumite või maksusoodustuste näol miinusmärgiga.
Üldiselt vähenesid reaalsed töötunnid enam kui palgad, samas kui maksud subsiidiumite toel vähenesid, seega piirates pandeemia mõju tööjõukuludele.