Eesti Kaubandus-Tööstuskoda pöördus sotsiaalministeeriumi poole ettepanekuga muuta töötervishoiu ja tööohutuse seadust kaugtöö osas nii, et tööandja vastutaks vaid selle eest, mida ta saab reaalselt mõjutada.
Praegune kaugtöö regulatsioon näeb tööandjale ette ebamõistlikult suure vastutuse ohutu töökeskkonna tagamise eest kodukontoris, kus tööandjal puudub kontoroll töökoha üle.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoja peadirektor Mait Palts sõnas tehtud ettepanekut kommenteerides, et aina rohkem inimesi töötab distantsilt ning seetõttu peab ka regulatsioon käima töömaailma muutustega kaasas. “Kuna töötajatel on rohkem vabadusi oma töökoha valikul, olgu selleks kodukontor või mõni muu lahendus, peaksid nad ka ise rohkem vastutama tingimuste eest, kus tööd teevad ning seda eriti juhul, kui töötegemise koht on tööandja otsese kontrolli alt väljas. Ehk kui tööandjal puudub mõistlik kontroll töökoha tingimuste üle, ei saa temalt ka eeldada täielikku vastutust ning seetõttu peaks ta seaduse järgi vähemalt selles osas vastutusest vabanema, kus tal puudub kontrolli võimalus,“ ütles Palts.
Seadus ei tee praegu vahet, kas tegemist on kontori või kaugtööga ning isegi juhul, kui töötaja teeb tööd distantsilt, näiteks ühistranspordis või looduses, peab tööandja tagama, et töö tegemine oleks ka seal ohtu. Näiteks peab tööandja korraldama kaugtöökohas riskianalüüsi ning hindama sealseid ohte ja riske töötaja tervisele. Samuti peab tööandja kujundama ja sisustama töökoha, tagama, et valgustus oleks piisav, korraldama esmaabi ning ka kontrollima, et kaugtöötaja täidab ohutusega seotud juhiseid.
Kõikide hetkel kehtivate nõuete täitmine kaugtöökoha puhul ei ole tööandja suhtes ei mõistlik ega enamasti ka võimalik. Kaubanduskoda peab väga oluliseks töökoha turvalisust, kuid sellele tuleks läheneda mõistlikult. Tuleb silmas pidada, et kaugtöö korral saab töökoha tingimusi mõjutada eelkõige töötaja ise, mitte tööandja. Tööandjal on keeruline, kui mitte võimatu, kontrollida, kas töötaja järgib seal tööandja antud juhiseid, kasutab töövahendeid ohutult jne. Samuti on näiteks õnnetuse korral keeruline tuvastada, kas tegemist oli tööõnnetusega või mitte – kas töötaja komistas tööülesannet täites või hoopis mõnda majapidamistööd tehes. Tulemuseks on, et tööandjal on kohustused, mida ta sisuliselt täita ei saa ja vastutus selle eest, mille üle tal kontroll puudub.
Koda saatis sotsiaalministeeriumile ettepaneku muuta seadust nii, tööandja vastutaks vaid selle eest, mida ta saab reaalselt mõjutada. Kaugtöö korral peaks tööandja andma töötajale vajalikud töövahendid ja juhised selle kohta, kuidas kujundada oma töökohta ja teha tööd nii, et see ei kahjustaks töötaja tervist. Edasine peaks olema juba töötaja enda teha ja vastutada. Töötaja kujundaks ise oma töökoha ja töötaks vastavalt tööandja juhistele, paneks ekraani õigele kõrgusele, väldiks mürarikast töökeskkonda ja täidaks teisi vajalikke ettekirjutusi.
Tööandjatel ei ole kohustust lubada töötajatel kaugtööd teha, aga arvestades erinevaid asjaolusid, võib selle järele olla reaalne vajadus. Näiteks on kontorist eemal töötamise tarvidust oluliselt tinginud ka COVID-19-ga seotud olukord. Et tööandjad oleksid altimad oma töötajatele paindlikke töötingimusi pakkuma, peaks ka regulatsioon olema paindlikum.
