Eurostati andmeil on eestlased Euroopa ühed kehvemad plastpakendite ümbertöötlejad; keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna nõuniku Mihkel Krusbergi sõnul peaks plastpakendite ringlussevõtu suurendamiseks pakendeid rohkem liigiti koguma ja vastavatesse lahendustesse investeerima.
Plastpakendijäätmete 2018. aasta andmed pannakse kokku 2020. aasta suveks, niisiis pärinevad viimased Eurostati andmed praegu 2017. aastast. Tunamullu töödeldi Eestis ümber 26,5 protsenti plastpakenditest ehk sama palju kui Prantsusmaal ja Soomes. Vähem töödeldi plastpakendeid ümber vaid Liechtensteinis, kus vastav osakaal oli 18,3 protsenti.
Euroopa Liidu (EL) keskmine oli seejuures 41,9 protsendi juures. Ka Läti jäi 36,6 protsendiga keskmisele alla, Leedu see-eest näitas 74,2 protsendiga Euroopa parimat tulemust.
Krusberg selgitas BNS-ile, et kuigi pakendiaruanded esitatakse Euroopa Komisjonile ühtlustatud kujul, siis kasutavad EL-i liikmesriigid aruande koostamisel erinevaid metodoloogilisi lähenemisviise ja andmeallikaid, mistõttu on riikide poolt esitatud andmete varieeruvus suhteliselt suur.
“Eesti arvestab pakendijäätmete hulka kõik pakendijäätmed, sealhulgas need, mis on olmejäätmetes. Nii on ka Eesti pakendijäätmete tekkekogused oluliselt suuremad kui näiteks Leedus või Lätis,” märkis Krusberg.
Tema sõnul võtavad teised Balti riigid arvesse ainult ettevõtete poolt deklareeritavaid turule lastud pakendite koguseid. “Kui Eesti ka sellest lähtuks, siis oleksid numbrid oluliselt ilusamad,” lisas ta.
Krusbergi sõnul on Eestis praegu kasutusel oleva pakendiarvestuse ja -aruandluse metoodika aluspõhimõtted kasutusel olnud juba alates 2004. aasta pakendiaruande koostamisest ning aja jooksul on seda metoodikat täiendatud.
“Lisaks muudeti 2018. aastal pakendidirektiivis ka aruandlust ja Eesti aruandlus on sellega suuresti kooskõlas. Läti ja Leedu numbrid muutuvad eeldatavasti tulevikus oluliselt halvemaks,” ütles ta.
Eesti Pandipakendi büroo- ja kommunikatsioonijuht Kerttu-Liina Urke rääkis BNS-ile, et pandipakendid moodustavad kõigist plastpakenditest ligikaudu 10 protsenti. “Pandisüsteemi üheks suureks plussiks on läbipaistev aruandlus ehk me teame täpselt, kui palju Eestis mingit pandi alla kuuluvat joogipakendit müüakse ja ka ringlusesse tagastatakse,” märkis ta.
Pandipakenditest plastpudelite taaskasutusmäär on viimastel aastatel püsinud üsna stabiilne – 2016. aastal oli see 87 protsenti, 2017. aastal 88 protsenti ja mullu 86 protsenti. Niisiis ei lähe laias laastus vaid üks kümnest Eestis müüdud pandipakendist ümbertöötlemisse ja ringlusesse jõuab ligi 90 protsenti Eestis turule paisatud pakenditest.
“Küllap toob selle tulemuse esmalt tagatisraha, mille tarbija pakendit kaupluse taaratagastuspunkti tuues tagasi saab, aga ka meie tarbijaskonna – eriti noorte – üha suurem ja teadlikum soov panustada meie puhta looduse hoidmisesse,” lisas Urke.
Lisaks tõi ta välja, et Eesti Pandipakend on viimase seitsme aasta jooksul süstemaatiliselt panustanud keskkonnaharidusse tõstmaks laste ja noorte teadlikkust pakendite sorteerimise vajadusest ja keskkonnahoiust.
Urke sõnul ei võrdu kõrgem teadlikkus aga alati keskkonnasõbralikumate valikute ja tegevustega – muutmist vajavad ka harjumused ja käitumismustrid. Samuti rõhutas ta olulise aspektina mugavust. “Mida rohkem jäätmeid me nende tekke kohal sorteerida saame ja nendest mugavalt vabaneda, seda meelsamini jäätmeid sorteeritakse,” märkis ta.
