Eelmise aastaga võrreldes on tänavu tulekahjus hukkunud inimeste arv jäänud enam-vähem samaks, ent uppumissurmade arv on hüppeliselt kasvanud, ühtlasi on suure tõusu teinud ka tapmiste arv.
Teisipäevase seisuga oli sel aastal tulekahjus hukkunuid 36, mis on vastavalt seitsme ja 14 võrra vähem kui 2019. ja 2018. aastal. Eelmisel aastal võttis tuli 43 inimese elu ja toona hukkus tulekahjudes 27 meest, kellest 89 protsenti olid joobes. Tänavu hukkunud 36 inimesest on samuti enamik mehed ning alkohol mängis tules hukkunute puhul rolli 59 protsendil juhtudest.
Uppumissurmasid on sel aastal aga olnud 58, mis on viimase viie aasta suurim arv. Seega on uppumissurmade arv teinud hüppe üles. Kui mullu uppus 36 inimest, siis sel aastal oli sama palju veeõnnetustes hukkunuid juba juulis.
Päästeameti ennetusosakonna juhataja Viktor Saaremets kommenteeris, et nii sel kui ka eelmisel aastal on tule- ja veesurmade puhul olnud kurja juur alkoholi liigtarbimine. «Enam kui pooled veeõnnetustes ja tulekahjudes hukkunutest olid joobes ning keskmine joobeaste on olnud kõrge,» ütles Saaremets.
Tema sõnul on märkimisväärselt kasvanud uppunute keskmine vanus. Enam kui pooltel juhtudel viis uppumiseni libastumine või kukkumine. «Oma mõju on kindlasti avaldanud koroonakriis, sest paljude veeõnnetuste puhul kahtlustatakse suitsiidi, mis teeb meid eriti murelikuks,» sõnas Saaremets. «Veeõnnetuste arvu kasvu oli märgata ka kevadel vahetult peale eriolukorra lõppu. Isolatsioonist pääsenud inimesed läksid loodusesse veekogude äärde, kus üsna tihti tarbiti ohtralt alkoholi ja seejärel mindi ka ujuma,» põhjendas Saaremets koroonakriisi mõju.
Kuigi tapmiste arv on olnud juba mitmendat aastat languses, on sel aastal märgata tapmiste ja mõrvade arvu suurt kasvu. Kui eelmisel aastal registreeriti 29 tapmist koos katse staadiumisse jäänud süütegudega, mille hulgas oli viis mõrva, siis tänavu on aasta lõpu seisuga tapmisi 50, mille hulgas 13 mõrva. Viimati oli nii palju tapmisi 2013. aastal, kui neid oli samuti 50, millest 12 olid mõrvad.
Politsei- ja piirivalveameti juhtivkorrakaitseametnik Andres Kirsing ütles, et raskete vägivallakuritegude toimepanemise viis ja sündmuste olustik on varasemate aastatega sarnane. «Tavapärasest erinev on tänavuste juhtumite seas Saaremaa liiklusõnnetus, mida käsitleti mõrvana, tulistamine Lihulas, kus hukkus kaks inimest, tapmine Tallinnas Läänemere teel ning ka politseinike ründamine Lasnamäel,» rääkis Kirsing.
Tema sõnul ei saa öelda, et tapmisjuhtumites oleks midagi väga teistmoodi või turvalisuse üldpilt oleks läinud halvemaks. «Kui jätta välja toodud juhtumid eristuvana kõrvale, siis enamasti on nii tapmiste toimepanijad kui ohvrid keerulise sotsiaalse tausta ning eluviisiga, mille lahutamatu osa on alkohol. Ei ole ilmnenud mingit uut vägivallakuritegude trendi,» selgitas ta.
Politsei andmetel pannakse enamik tapmisi toime eluruumides ning ühise alkoholitarbimise käigus. Üldjuhul on kahtlustatav ja kannatanu teineteisega tuttavad ning tapmisele on eelnenud sõnelus, mis võis alguse saada kõige tühisemast asjast. «Näiteks juhtum, kus üks osapool ei suutnud leida rahakotti. Sellest, et tapmiste taga on tihti alkoholi mõjul tekkinud äkkviha, kõneleb ka asjaolu, et sageli saab ohver surmavalt vigastada täiesti juhusliku ettejuhtuva esemega,» sõnas Kirsing ja lisas, et enamasti tapeti noaga, kuid tuli ette ka peegliga või taburetiga tapmisi.
Tema sõnul oli kõigist tapmistest ja mõrvadest viiendik sellised, kus ohver ja temalt elu võtnud inimene olid lähisuhtes ehk lähedase käe läbi kaotas elu 14 inimest.
