Eestis oli 2020. aastal 223 813 hektarit mahepõllumajandusmaad, mis moodustab kogu Eesti põllumajandusmaast ligikaudu 23 protsenti; seda oli aga 348 hektari ehk 0,2 protsendi võrra vähem kui aasta varem, samas kui varem on mahemaa järjepidevalt kasvanud.
Mahetootmisega tegelevaid põllumajandusettevõtteid oli 2020. aastal kokku 2050 mis tunamullusega võrreldes oli 10 võrra ehk 0,5 protsenti vähem, kirjutas maaeluministeeriumi taimetervise osakonna peaspetsialist Anu Muhhin ministeeriumi ajaveebis.
Mahepõllumajandusettevõtted on aga aastatega järjest suuremaks kasvanud ning 2020. aastal oli keskmises mahepõllumajandusettevõttes juba ligikaudu 109 hektarit mahepõllumajandusmaad.
Mahepõllumajanduslikku taimekasvatust iseloomustab rohumaade suur osakaal, seejuures püsirohumaid on 93 896 hektarit ja lühiajalisi rohumaid 47 880 hektarit. Teravilja kasvatati kokku 53 150 hektaril ja suurima külvipinnaga kultuurid olid 27 253 hektariga kaer ning 10 831 hektariga nisu, tõi Muhhin välja.
Mahe kaunvilju kasvatati kokku 9477 hektaril, mis võrreldes 2019. aastaga suurenes ligikaudu 10 protsenti. Enim kasvatati põldhernest ja põlduba, seda vastavalt 7478 hektaril ja 1761 hektaril.
Tehnilisi kultuure kasvatati 12 492 hektaril, millest suurim osakaal oli 5412 hektariga rapsil ja rüpsil. Järgnes kanep, mille kasvupind oli 4089 hektarit.
Avamaaköögivilja kasvatati mahepõllumajanduslikult 198 hektaril, mida oli 57 protsenti rohkem kui tunamullu. Kasvupinna arvestuses kasvatati kõige rohkem maapirni, rabarberit ja redist, vastavalt 28, 23 ja 22 hektaril.
Mahekartulit kasvatati 158 hektaril, aasta varasemaga võrreldes suurenes kartuli kasvupind 20 protsenti.
Mahepõllumajanduslikult kasvatati puuvilja- ja marjakultuure kokku 2522 hektaril, mida oli 0,1 protsenti vähem kui 2019. aastal. Puuviljakultuuridest suurima kasvupinna moodustasid 465 hektariga õunapuud, marjakultuuridest oli 1398 hektari juures suurima kasvupinnaga astelpaju. Teisel kohal oli 258 hektariga mustsõstar ja kolmandal kohal 110 hektariga mustikas.
Mahemaasikat kasvatati 51 hektaril ehk 11 protsendi võrra väiksemal alal kui 2019. aastal.
Mahepõllumajandusliku loomakasvatusega tegeles 2020. aastal 1104 tootjat. Enim peetavateks loomaliikideks olid lambad ja veised, seejuures 2020. aastal oli veisekasvatus mahepõllumajandusliku loomakasvatuse suurimaid harusid – kokku peeti 52 062 veist.
Järjepidevalt on kasvanud lihaveisekasvatus – liha tootmiseks kasvatatavate veiste ammlehmi oli 2020. aastal 1 protsendi võrra rohkem kui aasta varem. Samas piimalehmade osakaal mahepõllumajanduses on väike. 2020. aastal peeti mahedalt 1811 piimalehma, mida oli 1 protsendi võrra vähem kui aasta varem.
Mahepõllumajanduslikult peetavate lammaste ja kitsede arv on samuti languses. Võrreldes 2019. aastaga vähenes lammaste arv 13 protsenti ning kitsede arv 3 protsenti.
Seakasvatussektorit, sealhulgas maheseakasvatust, on tugevalt mõjutanud seakatku levik. Paljud tootjad on sigade pidamise lõpetanud ning 2020. aastal peeti mahepõllumajanduslikult ainult 732 siga.
Ka maheküülikute pidamine on languses – 2020. aastal oli peetavate küülikute arv 34 protsendi võrra väiksem kui aasta varem.
Mahelinnukasvatuses on suurim osakaal munakanakasvatusel, kuid järjest enam on populaarsust kogumas kanabroilerite kasvatus. Võrreldes 2019. aastaga suurenes kanabroilerite arv oluliselt, koguni 58 protsenti, samas kui munakanade arv suurenes vaid 6 protsenti.
Tõusuteel on ka mahemesindus. Kui 2019. aastal peeti Eestis mahedalt 2705 mesilasperet, siis 2020. aastal oli registreeritud mahemesilasperesid 6 protsenti rohkem ehk 2869 peret.
Peamine mure on Muhhini hinnangul mahetoodangu nõudluse kasvatamine. Mullune mahemaa vähenemine polnud küll drastiline, kuid võrreldes varasemate aastatega, kus mahemaa on järjepidevalt suurenenud 7–8 protsendi võrra, on langus Muhhini sõnul siiski märkimisväärne.
“Seepärast on oluline säilitada mahemaa pindala ja stimuleerida mahetootmist,” rõhutas ta.
Mahetoodete töötlemise arengu peamisteks takistusteks on Muhhini sõnul ebastabiilne toormega varustatus ning nõuete keerukus. Samas jõuab mahetoodete populaarsuse kasvades turule siiski üha rohkem töödeldud tooteid ning ka suuremad toiduainetööstuse ettevõtted on alustanud mahetoodete töötlemist, märkis ta.
Mahetootmises on Muhhini vaates olulise tähtsusega ka riikliku järelevalve võimekus ja kvaliteet, et tagada mahetoodete usaldusväärsus tarbijate silmis. Eestile on aga tarbija usalduse tagamine mahetoodete suhtes katsumuseks, leiab ta.
Samuti tuleks Muhhini sõnul vaja järjekindlalt tõsta tarbija teadlikkust. “Nõudlust mahetoodete järele saab kasvatada, kui eelistada mahetoidu pakkumist avaliku sektori asutustes, avalikel sündmustel ning koolides ja lasteaedades,” lisas ta.
