Raplamaal on vähem kui nädala jooksul juba kolmas kord lambaid murtud, vahendas BNS.
Kiskjakahjud toovad ikkagi päevakorda vaidluse keskkonna-ametnike, jahimeeste ja loomakasvatajate vahel – kui palju rahvusloomi Eesti tegelikult mahutab?
Raplamaal Paisumaa külas jätsid hundid kaheksa laipa maha, paljud lambad on veel kadunud. Eelmistest kogemustest teab Tooma talu peremees Eero Praks, et elusad tulevad ajapikku tagasi.
Praksi sõnul peaks selles küsimuses jahimeestel rohkem otsustusõigust olema.
“Kui võrrelda jahimeeste teadmisi hundi arvukusest ja käitumisest ja keskkonnaagentuuri omasid, siis need erinevad väga palju ja mina lambakasvatajana usun küll ainult jahimehi,” ütles Praks.
Kahjuks on jahimehed ja keskkonnaametnikud suurkiskjate arvukuse küsimuses täiesti eri arvamusel.
Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe ütles, et jahimehed on juba aastaid ulukiuurijatega vaielnud, milline on huntide tegelik arvukus või üldse suurkiskjate tegelik arvukus.
“Hundi puhul on ka olnud siiamaani arvamus uurijate ja jahimeeste vahel kahekordne. Kui nemad ütlevad 100, siis meie 200,” tõi ta välja.
Jahindust Maaülikoolis ja Tartu Ülikoolis õpetanud zooloog Nikolai Laanetu ütleb, et riik lubab jahimaadele liiga palju suurkiskjaid.
“Kunagi ma olin ka suurkiskjate töörühmas ja siis ma määratlesin sellise optimaalse taseme – 10 pesakonda, maksimaalselt 15 ja minimaalselt seitse,” ütles Laanetu.
Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialist Marko Kübarsepp märkis, et möödunud suvel oli praegu teadaolevate andmete põhjal hundi arvukus 25 pesakonda. “Ülemöödunud aastaga võrreldes oli lisandunud kuus pesakonda.”
Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Erki Savisaar (KE) ütleb, et riigikogu ei hakka määrama, mitu hunti ja kus küttida. Siin peavad keskkonnaametnikud ning jahimehed ühise keele leidma.
