Eesti filmirežissöörid leiavad, et valitsuse plaan vähendada järgmisel aastal Eesti filmide rahastust 42 protsenti tähendab Eesti filmikultuuri vältimatut hääbumist.
“Oleme hämmeldunud ja nördinud valitsuse plaanide üle vähendada niigi silmatorkavalt nappe toetusi Eesti filmile pea poole võrra. Poliitikute soojad käepigistused ning pidulikud naeratused meie filmide rahvusvahelise edu puhul ei ole valuuta, millega oleks võimalik filme teha. Väikeriigi kultuur vajab oma riigi tuge. Kui riik keeldub oma rahvuskultuuri hoidmisest, siis kultuur kaob,” märgivad režissöörid.
Nende hinnangul on Eesti film olnud pärast taasiseseisvumist pidevalt alarahastatud ning täna saab Eesti filmitootmine riigieelarvest rohkem kui kolm korda vähem raha kui näiteks teater.
“Meil on kasutada aastas filmide tegemiseks kõigest 7 miljonit, mis vajaks mitmekordset tõstmist, kuid millest soovitakse hoopis kärpida 3 miljonit. Aastal 2022 plaanib riik toetada meid summaga, millest piisab ühe ja poole mängufilmi, paari lühianimatsiooni ja mõne dokumentaalfilmi tegemiseks,” nendivad režissöörid.
Režissööride sõnul tähendab üks mängufilm aastas kodumaise filmikultuuri vältimatut hääbumist ning filminäitlejad, operaatorid, stsenaristid, kunstnikud ja tehnilised töötajad leiavad edaspidi rakendust ainult nätsureklaamides ning poliitikute valimisklippides.
“Filmialane haridus muutub mõttetuks, sest BFMi filmiosakonda astunutel pole mitte mingisugust tulevikku. Kinolinadele ei jõua enam kaalukaid teoseid, mis käsitleksid Eesti ajalugu ja identiteeti, kaasaegse eestimaalase olemasolu ja unistusi, pakuksid põnevust, katarsist või lepitust – neid võib näha veel vaid nostalgilistel kinoõhtutel, kus näidatakse vanu Eesti filme. Sest uusi filme enam ei tule,” leiavad režissöörid.
“Eesti filmi on järjepidevalt alarahastatud. EV100 puhul tehtud ühekordne rahastussüst tõi filmi rahastuse peaaegu normaalsele tasemele ning tulemused olid kohe näha. Valmis ridamisi uusi filme, mis tõid sadade tuhandete kaupa vaatajaid. Kahjuks on valitsusel nüüd plaan jätta rahasüst ühekordseks ning püsivat immuunsust rahapuuduse vastu ei tekitata,” nendivad režissöörid.
“Sellest hoolimata on filmivaldkond olnud ise aktiivne ja teotahteline. Oleme jõudnud suurtele festivalidele ning pälvinud seal olulisi auhindu. Oleme loonud ridamisi edukaid rahvusvahelisi koostööprojekte. Oleme hinnatud partnerid rahvusvahelisel areenil, meie panust oodatakse ja vajatakse. Ainuke, kes Eesti filmiloojate panust ei oota ega vaja, on täna Eesti riik. Kujutage ette päeva, mil ei kirjutata enam ühtegi eestikeelset luuletust. Mil ei etendu ükski eestikeelne lavastus ega mängita ühegi Eesti helilooja teost. Kujutage ette päeva, mil vaikib viimane Eesti kirjanik ja millal laguneb viimane Eesti arhitekti maja. Eestikeelseid filme ei tee keegi peale meie. Kui riik keeldub Eesti filmide toetamisest, näeme peatselt päeva, mil linastub viimane Eesti film. Sealt edasi oleme veel vaid allhankijad teiste riikide filmitööstusele. Nende riikide, kes on mõistnud, hindavad ja peavad oluliseks omakeelset filmikultuuri,” märgivad režissöörid.
Manifesti allkirjastasid Eesti filmirežissöörid Tanel Toom, Moonika Siimets, Veiko Õunpuu, Jaan Tootsen, Ilmar Raag, Triin Ruumet, Martti Helde, Marta Pulk, Anu Aun, Rainer Sarnet, Peeter Simm, Joosep Matjus, Kadri Kõusaar, Priit Pärn, Marko Raat, Janno Põldmaa, Margit Lillak, Sulev Keedus, Liina Trishkina-Vanhatalo, Oskar Lehemaa, Terje Toomistu, Aljona Suržikova, Priit Tender, Kullar Viimne, Katri Rannastu, German Golub, Olga Pärn, Ülo Pikkov, Kersti Uibo, Maria Aua, Toomas Hussar, Raimo Jõerand, Vladimir Loginov, Anna Hints, Liis Nimik, Rain Tolk, Toomas Järvet, Martinus Klemet, Kaspar Jancis, Vallo Toomla, Kaupo Kruusiauk, Madis Ligema, Andres Maimik, Heilika Pikkov, Krista Jutt, Katrin Tegova, Jaanis Valk, Madli Lääne, Anu-Laura Tuttelber, Evar Anvelt, Martinus Klemet, Sergei Kibus, Kadriann Kibus, Andres Tenusaar, Nora Särak, Riho Västrik, Meelis Muhu, Priit Pääsuke, Eeva Mägi.
