Euroopa Liidu poolt rannakaluritele antud mootorivõimsuse limiiti on kordi vähem, kui kaluritel tegelikult vaja oleks, ning see omakorda viib tihti olukorrani, kus liiga nõrga mootoriga merel käiv kalur riskib oma turvalisusega.
Hiljuti eraldas maaeluminister Urmas Kruuse rannakaluritele 138 kW mootorivõimsust, kuid taotlusi on esitatud juba 660 kW jagu. Saaremaal on 60 laeva, mis on registrisse kantud 0 kW-ga ehk ilma mootorita. Palju Saaremaalt avaldusi esitatud on, seda ministeerium ei öelnud.
“Püügivõimsust oleks Saaremaale päris palju juurde vaja,” tõdes põllumajandus- ja toiduameti kalapüügija turukorralduse osakonna peaspetsialist Kaie Nuut, kelle tegevuspiirkond ongi Saaremaa. Need kalurid, kelle paadid on registris 0 kilovatiga, saavad reaalselt kala püüda kas kummipükse kandes jalgsi või paadiga aerutades.
Mitu Saarte Häälega vestelnud rannakalurit ütles, et mootorivõimsuse olematu kogus paneb uutele rannameestele sisuliselt ukse kinni. Saarte Kalanduse tegevjuht Heino Vipp rääkis, et on rannakaluritelt kuulnud, kuidas nad on alustamiseks pidanud ostma nii ajaloolise püügiõiguse kui ka registris oleva paadi, et kilovatte saada. “Oleks seda keerukust teadnud, poleks seda ristiretke ette võtnud,” vahendas Vipp kalameeste arvamust.
Võimalus on osta püügivõimsust neilt, kes enam ise püüda ei taha. Seadus lubab soovi korral võimsuse loovutada kolmandale isikule. Teinekord saab osta juba registris oleva paadi täies varustuses. Kilovattide ostu-müügikuulutusi ilmub vahetevahel ka ajalehes. Ühe kW hind on 100–150 eurot. Lõpmatuseni endale kilovatte kokku ajada ei saa, sest ühe laeva kohta antakse neid maksimaalselt 15.
Maaeluministeeriumi kalamajandusosakonna kutselise kalapüügi korraldamise büroo juhataja Epp Meremaa sõnul võib hüpoteetiliselt pakkuda, et täiendav vajadus mootorivõimsuse järele on üle Eesti 1600 kW ringis. Nii kalurid kui ka ametnikud tunnistavad, et vähene saadaolev võimsus tekitab ühe väga suure murekoha – see on kalurite mereturvalisus, kui suurtele paatidele pannakse peale liiga väikesed mootorid, kuna suuremat ei tohi panna. “Nõus, et mereohutus on oluline küsimus ja murekoht,” ütles Epp Meremaa.
Samas ei ole tema sõnul sellele probleemile lihtsat ja kiiret lahendust, sest kilovatte kusagilt juurde saada ei ole. See, kui palju meie rannakaluritel ja traalipüüdjatel püügivõimsust olla võib, otsustatakse Brüsselis. Eesti ministergi ei tekita võimsust juurde eimillestki, vaid laseb käiku selle mahu, mis vabaneb arvelt mahavõetud paatidelt. “Seni, kuni Euroopa Liidu tasandil on liikmesriikide laevastike kogupüügivõimsus piiratud, on ainus võimalus leida puuduolevad kilovatid rannapüügi segmendist endast,” selgitas Meremaa.
See tähendab, et püügilt maasolevad laevad tuleks võimalikult kiiresti registrist maha võtta ja nende püügivõimsus ringlusse lasta.
