Tasakaalus elu algab meelest

Just nimelt, iga päev ja kogu aeg. See on küsimus, mida kõik endalt küsime. Igaühe meeles sarmaselt esitatud küsimusele leidub rohkelt väga erinevaid ning erilisi vastuseid. Läbi aegade on inimesed püüdnud saada või olla õnnelikud. Ihalenud millegi järgi, mille nimi on õnn. Üheaegselt millegi nii lihtsa ja samas nii keerulise tasakaalu järgi. Oleme koos ja igaüks eraldi loonud kümneid ja sadu erinevaid teooriaid või tuhandeid valemeid, mis kõik peaksid meid õnnelikuks tegema. Mõned nendest aitavad korraldada või doseerida elu erinevaid aspekte, teised õpetavad tegema valikuid või reguleerima veel midagi või kedagi meid ümbritsevas keskkonnas. Kui mitte kõigi, siis enamuste selliste teooriate paradoks tundub aga olevat selles, et mida enam me õnne poole püüdleme, seda kaugemale see justkui nihkub. Hoolimata sellest jookseme pea kõik oma õnnega võidu, leiutades aina uusi võimalike abivahendeid, mis viiksid meid kiiremini oma helesiniste unistuste poole – omada taskaalus elu ning olla õnnelik.

Ometi õnnestub see vähestel ning ka siis pole kõigil õnnestunutel täit kindlust, et just see ongi õnn. Justkui polekski võimalik olla püsivalt õnnelik. Miks on nii, et kohale jõudes on õnn juba edasi liikunud ning see mis kaugelt vaadates näis taskaaluna, on kohale jõudes muutunud täielikuks tormiks?

Ükskõik kustpoolt seda vaadata on taskaal või kohalejõudmine lõpmatu teekond ilma juhiste ja kaardita

Kulgemine läbi lõpmatu aja ja ruumi. Mida aeg edasi, seda enam olen veendunud, et kümnetest ja sadadest erinevatest võimalikest abivahenditest on kasu vaid ühest. Jah, just ainult ühest, milleks on meie enda meel. See lõpmata suur ning aegajalt piirideta meel on nagu võti kuhugi või millessegi, millest algabki see tõeline tasakaal.

Meel on üheaegselt looja ja looming, see on peatumatu ja suurem kõigest ja kõikjal. Isegi kui eelnev tundub katkendina mõnest pühamast tekstist, on see ka minu pikkade hommikuste mõtiskluste tulemusel saadud isiklik tõdemus ja kogemus. Olen täiesti veendunud, et ükskõik kui kaugelt, lähedalt või mistahes muust meile arusaadavast ning tajutavast maailma nimetajast me ei alusta, taandub lõpuks see kõik ikkla sellele, kuidas see meie enda meeles manifesteerub.

Hoia meeled korras ja erksad, toida neid ning hoolitse nende eest iga päev!

Just sellisena nagu me maailma enda meeltega tajume, just selline on see maailm ka meie sees ning ümber. Kõik mida kogeme enda ümber on meie sisemaailma peegeldus. Ühesõnaga õnne ja tasakaalu vundamendiks on meeled. Need viis põhilist meelt, nägemine, kuulmine, kompamine, haistmine ja maitsmine, mille kaudu me üldse saame teada, mis meis endis ja meie ümber toimub.

Treeni ennast kogema ning märkama igat signaali just sellisena nagu see tegelikult on!

Tervikpildi töötlemine on lõppematu ning selle esmase eesmärgi, “säilitada elu” varjus, loob aju lõpmatult mõttemustreid ning jagab kehale tuhandeid korraldusi millisekundis. Me peaaegu ei märkagi seda protsessi. Ometi on just märkamine järgmine samm peale “tajude vundamenti”. See “konstruktsioon” hoiab meie õnne ja tasakaalu koos. See on eeldus ja võimalus näha maailma just sellisena nagu see on, ausa ning läbipaistvana. See pole iseenesest mõistetav protsess vaid lõpmatu teadlik teadvelolek. See ei juhtu, see vajab harjutamist iga päev.

Märka enda soove mitte teiste ootusi!

See ei eelda millegi muutmist, vastupidi muutmata jätmist. Iga mõte ja sellele järgnev tunne on vajalik nagu nende tundminegi. Ellujäämise mustrite varjus loodud konstruktsioonid jäävad alati domineerima tegelike olude ja ohtude üle. Neutraalse otsustamise ja vastutamise asemel loob aju juurde lõpmata palju konstruktsioone ja stsenaariume. Ootusi millel meie tegelike vajadustega pole midagi pistmist. Enne kui arugi saame oleme oma tõelised soovid asendanud lõpmatute ootuste ning soovidega, mis pole isegi meie enda loodud. Õigem oleks öelda, et aju on asendanud ilma meie nõusolekuta.