Kooli tervisekontrollide eelmise aasta kokkuvõte näitab, et igal viiendal Tallinna kooliõpilasel on probleeme nägemisega.
Kuigi algpõhjus on geneetiline, mängib olulist rolli haiguse väljakujunemisel ka keskkond ning laste käitumisharjumused. Üha kasvavaks probleemiks on nutiseadmete liigkasutus, mis koormab liigselt silmi.
Nägemisteravus on üks näitajatest, mida kooliõed õpilaste ennetava tervisekontrolli raames erinevates kooliastmetes mõõdavad. Vanalinna Hariduskolleegiumi ja Püha Miikaeli Kooli kooliõe Malle Haaveli sõnul esineb lastel nägemishäiretest enim lühi- ja kaugnägevust ning astigmatismi ehk hajalinägemist. “Kui aastaid tagasi kirjutati prillid stereotüüpide järgi nina raamatutes istuvatele “nohikutele”, siis nüüd on nendeks mängukonsoolide ning tahvelarvutite ja nutitelefonide sõbrad. Kindlasti teavad enamik vanematest, milline nuhtlus on nutiseadmete mängud ning äpid. Võsukesed kasutavad iga võimalikku hetke, et haarata telefon või tahvel ja unustada ennast virtuaalmaailma,” rääkis Haavel, kes on üks Tallinna Koolitervishoiu sihtasutuse 80 kooliõest.
Kooliõde selgitab, et kui raamatut lugedes liiguvad silmad ühtlase tempoga realt reale ning üldiselt on raamat kogu aeg samal kaugusel, siis nutiseadmeid võetakse silmadele palju lähemale, seal jookseb pidevalt reklaam, pildikesed muutuvad ning silmadele tekib palju suurem pinge. “Kui pidevalt vaadata lähedale, siis ei pruugi enam varsti kaugemale nii hästi näha. Kui silm vaatab pingsalt lähedal olevat ekraani, siis silmalihased lähevad pingule ning kui üritada vaadata kaugemale, ei suuda need end enam pingest vabastada ning kaugemal olev pilt muutub häguseks,” selgitab Haavel nutiseadmete mõju silmadele.
Kehvad tulemused silmade kontrollis on pannud juba ka koole piirama õpilaste nutitelefonide kasutust. Näiteks kui Tallinna Arte Gümnaasiumis kolmekordistus esimeses ja kolmandas klassis nägemisteravuse langusega õpilaste arv, otsustas kooli tervisenõukogu kooliõe Natalja Pasieko ettepanekul algkooli õpilastel keelata vahetundides telefoni kasutamise. “Lapsed, keda vanemad tõid kooli varakult, veetsid oma aja telefonis mänge mängides ning esimese tunni alguseks olid nende silmad juba väsinud. Kuna tervisekontrolli tulemused olid nii murettekitavad, tuli kehtestada piiranguid, et tulevikus mingil määral nägemise langust õpilastel ennetada,” rääkis Pasieko.
Nägemislanguse märkidel tasub silm peal hoida. Kui täiskasvanud oskavad oma nägemises muutuseid tähele panna, siis tihtipeale ei oska lapsed ise selle üle kurta või hinnata nägemise halvenemist. Laste puhul annavad nägemishäirest märku sage silmade hõõrumine, peavalud, tähtede sassiminek kirjutamisel, sõrmega järjepidamine lugemisel ning isegi soovimatus lugeda.
Haavel soovitab lapsevanematel tähelepanu pöörata sellele, kuidas laps näiteks telekat vaatab või raamatut loeb. “Kui laps kipub vaatama televiisorit lähedalt mitte paari meetri kauguselt diivanilt, kissitab kaugele vaadates silmi või liikluses ei näe hästi liiklusmärke või bussi numbrit, siis võib olla lapsel mure kaugele vaatamisega,” selgitab kooliõde. “Lähedale vaatamise hindamiseks tasub jälgida õppimisel raamatute lugemist ja kirjutamist või kuidas näiteks laps joonistab – kas raamat või joonistuspaber asub silmadest mõistlikul kaugusel või tahab laps ninaga praktiliselt lehte puudutada.”
Samuti on kooliõe sõnul varases koolieas nägemise halvenemist võimalik täheldada ka õpikäitumises. Kui laps ei näe piisavalt hästi või peab teravaks nägemiseks üleliia palju enda silmi pingutama, võib ta ka kergekäelisemalt alla anda ning õppimisest viilida – on ju tahvlile vaatamine, õpiku lugemine või ka pildi joonistamine pingutust nõudvam ning lihtsam on loobuda. “Seepärast on väga oluline välja selgitada, miks laps ei soovi lugeda või õppida. Hea nägemine aitab tegevustele keskendumisele kaasa. Kui õpilane ei näe hästi tahvlile, võib ta üldse õpetaja jälgimisest loobuda,” rõhutab Haavel.
Lastel, kelle on määratud prillid, on hea üle kontrollida ega prilliraamid pole jäänud väikeseks või klaasid saanud kriimustada. “Vanuse lisandudes võivad klaasid olla ka lihtsalt nõrgaks jäänud,” selgitab Haavel. Kooliõde soovitab nägemist käia kontrollimas iga kahe aasta tagant, prille kandvatel lastel aga kord aastas.
“Kooliealised lapsed on võimelised ka ise oma silmi hoidma ning nende eest igapäevaselt hoolitsema, kuid nad vajavad sageli vanemlikku algatust, aktiivsust ja kontrolli. Seetõttu ongi oluline, et ka lapsevanemad teaksid, kuidas oma järglaste nägemist testida ja hoida,” rõhutas Haavel.
Kooliõe soovitus on lapsel pikalt raamatut lugedes vaadata aeg-ajalt mujale; hoida koolilaud ja õppimiskoht hästi valgustatud, et lapse silmad ei peaks hämaruse tõttu lisaks pingutama; hoida piiri nutiseadmete kasutamisega; väsinud ja kuivad silmade korral pilguta teadlikult rohkem või vajadusel kasuta silmatilkasid ja mitte hõõruda silmi ega katsuda neid mustade kätega.
