Värskelt valminud uuringust selgub milline on Eesti harrastuskalur ja kuidas mõjutas kalastamist möödunud koroona-aasta.
“Õnge lasi vette umbes 156 000 kalahuvilist, mis näitab, et harrastuskalastus on endiselt üks populaarsemaid vaba aja veetmise võimalusi,” ütles keskkonnaminister Tõnis Mölder ja lisas, et kuigi koroona-aasta kalastajate koguarvu oluliselt ei muutnud, kasvas nii debüütkalastajate kui ka nende arv, kes käisid kalal kuni viis korda.
Kui 1–5 korda kalal käijaid oli circa 55 protsenti, siis tõelisi fänne, kes käisid rohkem kui 10 korda aastas kalal on endiselt palju ehk circa 27 protsenti kalastajatest. Harrastajatest 79 protsenti olid mehed, enamik keskealised või pigem nooremad. Naisi oli püüdjate hulgas 21 protsenti.
“Positiivne on see, et naiste osakaal on ajas kasvanud, sest 2016. aastal oli naiste osakaal vaid 15 protsenti,” lisas Mölder.
Kalavarude osakonna juhataja Herki Tuus nentis, et naiste kaasamise osas harrastuspüüki on arenguruumi veel küll.
“Erinevate probleemide vältimiseks, kodurahu huvides soovitan meestel naisi senisest rohkem kalale kaasa võtta, kasvõi üheks korraks,” pani Tuus ette. “Püütud kogused jäid 2020. aastal mõnevõrra alla 2018. aastal püütule, kuid seda saab selgitada nii koroona-aastaga kui ka kehvade jääoludega eelmisel talvel.”
Muidu nii hõlbus jääpüük oli sisuliselt olematute jääolude tõttu 2020. aastal kättesaadav vaid 7 protsendile kalastajatele.
“See vähendas oluliselt ka harrastajate poolt püütud kalakoguseid, sest talipüük on üldjuhul harrastuspüügil üsna produktiivne,” leidis Tuus.
Kala sai 2020. aastal vähemalt 82 protsenti püüdjatest. Eriti osavaks osutusid Virumaa kalastajad. kellest suisa 91 protsenti tulid koju saagiga.
Olgugi et eelmise aasta soe talv ei võimaldanud tavapärast jääpüüki, on enim püütud kalaliikide esikolmik liikide mõistes jäänud samaks: ahven, haug ja särg. Talipüügi osakaalu vähenemist kajastab selgelt aga asjaolu, et harrastajate enim püütud kalaliigiks tõusis haug, mida püüti kokku 656 tonni. Varasemalt on esikohal trooninud ahven, mis on just Eesti talikalastuse kroonijuveel. Tulemust kajastab hästi ka juba käesoleva aasta alguses haugi 2021. aasta kalaks valimine.
“Ju siis harrastajad ka ise tunnetasid, et eelmine aasta oli selgelt haugiaasta, mis mõjutas ka 2021. aasta kala valimist harrastajate poolt,” arvas Tuus.
Koroona-aasta ainus märkimisväärne mõju harrastuskalapüügile on näha kalapüügile tehtud kulutustes – oluliselt rohkem oli inimesi, kes tollele hobile eelmisel aastal üldse raha ei kulutanud või kui kulutaski, siis märkimisväärselt vähem kui näiteks 2018. aastal. Selgelt suurenes nende kalastajate hulk, kes tegid püüdmiseks vaid hädavajalikke ja möödapääsmatuid kulutusi. Keskmiselt kulutas harrastaja oma hobisse circa 210 eurot ning seeläbi suunati 2020. aastal Eesti majandusse kokku circa 33 miljonit eurot.
“Samas võrdluseks olid kalastajad 2018. aastal oluliselt heldemad, mil raha käidi välja keskmiselt 287 eurot ning kamba peale löödi laiaks pea 50 miljonit eurot,” lisas Tuus.
Lisaks harrastuspüügi ülevaatele saadi kalastajatelt teada ka seda, et üle poolte harrastajates arvab, et väikestel siseveekogudel ei peaks nakkevõrgu kasutamist lubama (54%) või nakkevõrkude arvu tuleks vähendada (9%). Eriti resoluutsed on Virumaa harrastajad, kellest 73 protsendi arvates tuleks nakkevõrguga püük üldse ära keelata ning 5 protsenti peab vajalikuks lubatud võrkude arvu vähendamist.
Ligipääsu veekogudele pidas piisavaks circa 60 protsenti vastanutest, kui siiski üsna suur osakaal ehk 34 protsenti pidas ligipääsuvõimalusi veekogudele ebapiisavaks. Põhjustena toodi välja eramaid ja erateid, mis takistavad veekogu juurde pääsemist. Tõenäoliselt on probleemiks ka kallasraja kasutamine. Ligipääsu probleemidega tõsteti esile näiteks Emajõge, kuid ka Peipsi järve ning muid veekogusid.
“Kalastajate arvamused annavad kindlasti mõtteainet keskkonnaministeeriumile kalanduse tulevikusuundade kujundamisel,” ütles keskkonnaminister Mölder.
