President Kersti Kaljulaid ütles emakeelepäeval rahvaluule kogumispreemiate väljakuulutamisel ja üleandmisel, et eesti keelest on tarvis hoolida iga päev.
„Meie keel ja lugude-laulude Eesti elab vaid siis, kui me ise ja igapäevaselt suhtume hoole ja armastusega oma emakeelde. Me saame seda teha oma keelt laialdaselt ja kenasti kasutades ning teistele õpetades. Me saame seda teha keeleinimestele appi minnes suupäraseid emakeelseid uudissõnu võõrsõnade asemele luues. Me saame seda teha oma kodukandi murdekeelt kasutades ja noorematele õpetades või meie rahvaluulet kogudes,“ ütles Kaljulaid preemiate üleandmisel.
Seda lugude ja laulude Eestit on juba Jakob Hurda aegadest talletanud Eesti rahvaluule arhiiv ja need lood kõnelevad riigipea sõnul meie inimeste pidupäevastest ja argistest rõõmudest ning muredest ja on hindamatuks varamuks kõigile tänastele ja tulevastele uurijatele.
„Siia talletatud lood võivad alles aastakümnete möödudes taas suureks saada, nagu juhtus setode rahvuseepose „Pekoga“. Kuid kirja panemata lood jäävadki kaduma ning sellega läheb kaduma osa meie maa aja- ja kultuuriloost,“ rõhutas Kaljulaid.
Tänavused preemiate laureaadid on Aino Liivik ja Urve Vares ning elutööpreemia saanud Adik Sepp.
Adik Sepp alustas rahvaluule kogumist juba 15-aastase koolipoisina ja tema esimene saadetis jõudis rahvaluulearhiivi juba 60 aastat tagasi. Näiteks on ta talletanud lugusid pea kõigist ajaloolistest Saarema kihelkondadest ning lisaks Läänemaalt ja Viljandimaalt ning kogunud töökoha- ja kohanimepärimust.
Aino Liivik ehk Vanaema Aino on pea kümme aastat saatnud humoorikad ja isikuloolisi lugusid Ida-Virumaalt ning eelmisel aastal andis erilise osa Virumaa liisusalmide kogumisse.
Urve Vares alustas koostööd arhiiviga juba kümme aastat tagasi, tema on kogunud lasteaiapärimust ning osales eelmisel aastal silmapaistvate töödega vägivalla ning koroonapärimuse kogumisel.
Rahvaluule kogumispreemiate üleandmine toimus virtuaalsel sündmusel ja iga preemia suurus on 1200 eurot. Presidendi autasu parimatele rahvaluulekogujatele anti aastatel 1935–1940 enam kui sajale rahvaluulearhiivi kaastöölisele. Preemia taastati Eesti Kirjandusmuuseumi initsiatiivil 1993. aastal presidendi kultuurirahastu toel.
