Värskete andmete järgi ei ole Eesti rannikul sinivetikaid täheldatud, kuid terviseamet jälgib olukorda, sest tuule suuna muutudes võivad vetikad jõuda ka meie randadesse.
Terviseameti keskkonnatervise osakonna nõuniku Natalja Šubina sõnul on sinivetikate õitsengud hetkel kõige intensiivsemad Läänemere ava- ja lõunaosas. Satelliidi piltidelt on näha suuremaid pinnakogumeid ka Soome lahe lääneosas. „Soojade ja tuulevaiksete ilmade korral võivad õitsengud intensiivistuda. Kuna pinnakogumid on ajaliselt ja ruumiliselt muutlikud ning sõltuvad tuule suunast, võivad sinivetikad soodsatel ilmastikuoludel jõuda tuultele rohkemavatud supelrandadesse,“ ütles Šubina.
Terviseamet jälgib olukorda ja sinivetikate avastamise korral informeerib rannavaldajat ja vetelpäästet. „Oleme G4S Eesti AS vetelpääste teenust hoiatanud ja soovitanud sinivetikate avastamisel suplejate tervise huvides kasutada randades kollase lipu režiimi,“ ütles Šubina.
Kui suplusvees on avastatud suuremates kogustes potentsiaalselt ohtlikud sinivetikad, siis tuleb vette minekust hoiduda allergikutel, väikestel lastel ja vanemas eas inimestel. Suplemisel tuleb vältida vee suhu sattumist. Peale suplemist „õitsvas“ veekogus tuleb pesta ennast dušši all ja vahetada ujumisriided.
Sinivetikate hooajal tuleb suplejatel ohutu supluskogemuse kindlustamiseks enne vette minekut vee puhtuses veenduda – sinivetikast annab märku nii kopitanud lõhn, roheliseks värvunud kaldaäär kui kollakas-rohelises vees hõljuvad väikesed helbed, mis vette pistetud oksal püsima ei jää.
Sinivetikate mürkide toime võib olla mitmeilmeline. Kõige kergemal kujul põhjustavad nad naha pinnal lööbeid (nn nõgestõbe). Seda eriti lastel ja allergilistel täiskasvanutel. Raskematel juhtumitel võib esineda kõhulahtisust, oksendamist, palavikku.
Sinivetikad ehk tsüanobakterid on maailmas laialt levinud – neid leidub kõikjal veekogudes ja mujal ning neil on nii vetikatele kui bakteritele iseloomulikke jooni. Sinivetikate hõimkond sisaldab umbes 150 perekonda ja 2000 liiki, Eestis on praeguseks määratud ligi 400 liiki sinivetikaid. Selleks, et sinivetikad hakkaksid vohama, on vaja eelkõige sooja ja toitainete rikast vett ning sooje ja tuulevaikseid ilmu.
