Tartu Ülikooli teadlased analüüsisid 2020. aasta kaheksa kuu andmeid pea 32 000 inimese kohta, kelle hulgas olid nii positiivse koroonaproovi andjaid kui ka need, kes ei olnud sel ajal koroonaviirusega nakatunud, ning analüüsi esmased tulemused näitasid, et koroonapatsient sattus haiglasse peamiselt kopsupõletiku või ägeda bronhiidi tõttu.
Need, kel koroonat ei olnud, läksid haiglasse enamasti sünnitusabi ja meditsiinilisi kordusprotseduure saama.
Maailmas on vähe uuringuid, mis põhineksid ühe riigi rahvastiku kõikidel positiivse koroonaproovi andnud inimeste andmetel. Et hinnata erinevaid koroonasse haigestumisega seotud tegureid, võtsid Tartu Ülikooli meditsiiniteadlased ette nende Eesti inimeste andmed, kes on saanud koroonaviiruse suhtes positiivse testitulemuse.
Nii analüüsiti Tartu Ülikooli epidemioloogia professori Anneli Uusküla eestvedamisel Eesti Haigekassa ja terviseameti andmeid 3598 inimese kohta, kes andsid 2020. aasta 25. veebruarist 6. oktoobrini SARS-CoV-2 suhtes positiivse proovi. Viirusekandjate kõrvale võeti 28 399 inimest hõlmav kontrollrühm, kuhu kuulusid need, kellel samal ajavahemikul koroonat ei olnud.
Professor Anneli Uusküla rõhutas, et analüüsitulemused on esialgsed, kuid tema sõnul lubavad need kinnitada, et koroonaviirus on väga demokraatlik – see mõjutab võrdselt nii mehi kui ka naisi ja võib tabada igas eas inimesi. Analüüsist nähtus, et umbes pooled koroonaviirusega nakatunutest olid mehed 47 protsendiga ja haigust põdev inimene oli keskmiselt 45-aastane.
Pärast positiivse testitulemuse teadasaamist pöörduti 93 protsendil juhtudest raviasutuse poole, et saada tervisenõu või -abi, sealhulgas 85 protsendil juhtudest saadi abi perearstilt. Seitse protsenti positiivse koroonatesti saanud inimestest ei jõudnud meditsiinisüsteemi vaatevälja. Haiglaravi vajas 19 protsenti koroonapositiivsetest, sealhulgas 5,5 protsenti intensiivravi, kus veedeti keskmiselt üheksa päeva.
Uusküla sõnul vajasid meditsiinisüsteemi tähelepanu kõige enam 70-aastased ja eakamad nakatunud. 80 protsenti koroonapatsientidest sattus haiglaravile umbes kahe nädala jooksul pärast positiivse testitulemuse saamist. „Haiglaravi vajadus on vanuseti väga erinev, aga suuresti on see seotud kõrgema vanusega. Ligi 60 protsenti nakatunud 80-aastastest ja eakamatest vajas haiglaravi,“ tõdes Uusküla.
Peamised põhjused, miks koroonapatsient haiglasse ravile sattus, olid viiruslik kopsupõletik 53 protsendiga, äge bronhiit kuue protsendiga, kuseteede infektsioon kahe protsendiga ja südame isheemiatõbi samuti kahe protsendiga
Vaadeldud ajavahemikus suri 107 koroonapositiivset. „Ligi veerandil juhtudest tabas surm eakaid, kel vanust 70 aastat ja enam,“ kirjeldas professor. Üle poole nakatunutest suri haiglas, ent surmajuhtumeid lisandus ka pärast haiglast väljakirjutamist. Näiteks 30 päeva pärast haiglaravi suri üheksa protseti nakatunutest. Ligi kolmandiku ehk 29 protsendil surmajuhtude korral ei viibinud patsiendid üldse haiglas.
Kontrollrühma analüüs näitas, et ka nende seas oli inimesi, kes sattusid vaatlusaja jooksul eri põhjustel haiglasse või perearsti juurde. Enam kui pooled inimesed ehk 56 protsenti pöördusid oma tervisemurega raviasutuse poole ja 43 protsendil juhtudel võeti ühendust perearstiga.
Nende puhul oli kõige sagedasem haiglaravi vajamise põhjus sünnitus kuue protsendiga juhtudest. Kolmel protsendil juhtudel vajasid patsiendid meditsiinilisi protseduure, mis olid seotud peamiselt vähiraviga, kolmel protsendil juhtudel oli toimunud peaajuinfarkt ja esines südame kodade virvendusarütmiat. Kaks protsenti haiglasse pöördunud patsientidest vajas abi seoses insuliinisõltumatu suhkurtõvega.
Haiglaravile sattus kolm protsenti koroonata inimestest, neist intensiivravile 0,8 protsenti. Intensiivravipäevade keskmine arv oli neil aga poole väiksem kui koroonapatsientidel – neli päeva. „See haiglaravi kasutus on Eesti jaoks üpris tavapärane,“ tõdes Uusküla.
Lähiajal alustavad teadlased koroonasse haigestunud inimeste individuaalset jälgimist, et hinnata koroona võimalikku pikaajalist mõju haiguse läbipõdenud inimesele. „Selle all peetakse silmas tervisehäireid, mis jäävad osal inimestel pärast haiguse põdemist püsima. Erialakirjanduse andmetel on sellel hulk põhjusi: intensiivravi- või viirusnakkusejärgne sündroom, aga ka spetsiifilised COVID-19 põdemise järgsed tervisehäired. See väärib edasi uurimist, sest kui teame põhjusi, oskame ka paremini ravida,“ ütles Uusküla.
Professor Anneli Uusküla pidas ettekande „Kes ja kui raskelt koroonat põdes?“ Tartu Ülikooli konverentsil „Arukas kohanemine koroonaviirusega“, mida saab järelvaadata UTTV keskkonnas. Konverentsi teisi ettekandeid saab vaadata veebikeskkonnas worksup.com (event ID: koroonakonverents).
